Brita Melts
Ristikivi motiivide algupära
Karl Ristikivi Selts
Enne päriskirjanduse uksi avavat romaaniauhinda 1938. aastal oli Karl Ristikivi avaldanud juba kümme aastat erinevate varjunimede all ajaviitelisi jutte ja isegi kaks romaani ajaleheveergudel, samuti neli auhinnatud lasteraamatut. Neid kõiki pidas hiljem Ristikivi ise ja ka kirjanduspublik andeka ja tööka tippupürginu käeharjutuseks, aga neis on juba olemas mõned kogu tema hilisemat loomingut läbivad motiivid. 1936. aastal Perekonnalehes ilmunud alternatiivajaloolist seiklusromaani “Viikingite jälgedes” ei ole autor ise oma loometeel oluliseks pidanud muidu kui tollal hädatarviliku honorari teenimisena, ometi sisaldub just selles “üht-teist endelist Ristikivi pärastiste suundumuste jaoks” (E. Nirk), palju algeid, mida Ristikivi on hiljem korduvalt edasi arendanud ja eriti luulekogus “Inimese teekond” terviklikuks tunnetuseks kirjutanud.
Mitmed tunded ja olukorrad, mis on omased Ristikivi tegelastele (teelahkmel seismine, pidev enese võõrana tundmine, juurtetus, kauguseigatsus jm), pärinevad kirjaniku enda kogemusest – sellest annab tunnistust muuhulgas paari aasta eest trükis ilmunud “Päevaraamat” – ja on iseloomulikult kokku võetud kujundliku elupagulusena. Kuidas avalduvad kirjanikule olemuslikud motiivid hilisema klassiku varastes, marginaalsetes lühilugudes või peamiselt just “naiivses ja süütus põnevusjutus” “Viikingite jälgedes”, selle üle püüan (lähi)lugejana mõtiskleda.