Brita Melts

Jaak Jõerüüdi luule sisemaastikud

ephemera [at] ut.ee

Karl Ristikivi Selts

Esikkogus „Kaitsekiht“ (1975) deklareerib luuletaja Jaak Jõerüüt: „Ma ise. Mina kõrvaltvaates. / Sees muuseas süda, millest me ei räägi.“ Seda luulet on nimetatud rõhutatult objektiivseks, „asjade ja olukordade“ luuleks, mis ei anna palju võimalusi näha luuletaja hinge ja vaimu ega ava isiklikke meeleolusid, vaid kõneleb üldistavalt „meie“ eest läbi nähtuste ja detailide. „…kui tahad kurbust varjata, siis varu kaitsekiht!“ – noor luuletaja varjabki iseenda kurbust ja üleüldse sügavaid emotsioone (kirja pandud armastus avaldub lihtsalt nähtuse, olukorrana, mitte intensiivse tundena), varjab oma mina, ja kaasaegne kriitika nimetas sellise võtte luule umbisikulisuseks või lausa teadlikuks luulevaenulikuks poosiks. Ent kolmkümmend aastat hiljem – kurbus on nähtav, avalik ning südamest kirjutatakse tõrgeteta, retseptsiooniski räägitakse nüüd enesekesksusest ja subjektiivsusest. 2011. aastal ilmunud koondkoguga „Kõik luuletused“ saab ilmsiks üks muutlik luuleteekond. Kui Jõerüüdi 1960.–1970. aastatel kirjutatud luule liigub põhiliselt interjöörides, siis 2004. aastal ilmunud luulekogu teises tekstis lubatakse: „MINA ÕPIN sukelduma iseenda sisse / minu südame kaev on sügav“, ning seejärel hakatakse tasapisi kirjeldama maastike erinevaid ilminguid – justkui vastukaaluks retseptsioonis domineerinud hinnangule, et Jõerüüdi looming kajastab aina ühte teemat, linnaelu. Varasemate interjööride ja uute maastike vahepeale jäävad aga luuletaja sisemaastikud, milles, nagu vihjatud, avaldub endisest märksa suurem isiklikkus ja isegi pihtimuslikkus – ettekanne peegeldabki luuletaja rännakuid nendel sisemaastikel.