Eduard Parhomenko
Filosoofia algus kui geopoliitiline küsimus
Ettekandes tuleb filosoofia kõne alla kui üks võimalus rahvuslikuks enesemõtestamiseks ja eneseorienteerimiseks. Vaatluse alla võetakse seejuures lähemalt rahvad, kellele nende enesekäsituse kohaselt pole filosoofia algselt omane olnud. Tundub, et säärastele „hilinenud rahvastele“ võib anda võimaluse end n-ö tagantjärele „filosoofiliseks rahvuseks“ mõtelda Martin Heideggeri mõttekäik filosoofia ehk siis mõtlemise „esimesest ja teisest algusest“ (der erste und der andere Anfang). Eestis on Heideggeri mõtlemise mõjul nähtud filosoofia omaks-mõtlemises võimalust emantsipeeruda eurooplaseks ehk siis mõtestada end rahvana filosoofia kreekalikust algusest lähtuvalt. Venemaa puhul saab aga filosoofia omasuse küsimuse valguses kõnelda Heideggerist inspireeritud katsetest ületada euroopalik ehk siis mõtelda end vabaks esimese, st kreekaliku alguse filosoofiast, eeskätt sellest võrsunud ratsionaalsusest, humanismist ja inimõigustest universaalsete väärtuste tähenduses, lootes sel viisil võtta alus demokraatialt, liberalismilt ja amerikanismilt kui algupäraselt venelikku moonutavalt ja koloniseerivalt, radikaliseerida geopoliitilist vastasseisu Euroopa ja USA-ga, pidamaks sõda Ukraina pärast kui metafüüsilist võitlust vene eksistentsi autentse terviklikkuse eest.
Konkreetsemalt käsitleb ettekanne Martin Heideggeri mõtlemise retseptsiooni vene uusparempoolses rahvusluses Alexandr Dugini (snd 1962) Heideggeri-tõlgenduse näitel. Analüüs keskendub kummastavale seosele filosoofia ja geopoliitika vahel, eriti küsimusele, kuidas Dugin kasutab ära Heideggeri käsitust mõtlemise teisest algusest, andmaks filosoofilist põhjendust Venemaa geopoliitilistele pretensioonidele.
Probleem pole pelgalt selles, kas ja kuivõrd on Dugini arusaam Heideggerist filosoofilises plaanis tõsiseltvõetav ning Heideggeri poolt vaadatuna põhjendatud. Muret teeb teatud kujutlus „vene maailmast“ (русский мир) ja „multipolaarsest maailmakorrast“, millele tahetakse anda filosoofiline õigustus, valmistudes seda kehtestama sõjaga, seejuures justkui Heideggerile tuginedes. Ei pääse me aga ühtlasi küsimast, mil määral saab Heideggeri enda olemisajalooline mõtlemine olla õigupoolest aluseks „Vahe-Euroopa“ väikerahvaste poliitilisele iseolemisele. Ning ei saa jätta ka küsimata, mil määral on üldse õigustatud eesti vanema põlvkonna heideggeriaanide lootus, et iseäranis Heideggeri mõtlemise tiivul ka „selle maa keel“ „laulutuules“ võib „taevani tõustes üles“ „igavikku omale otsida“.