Eduard Parhomenko
Sensus communis. Madis Kõivu „filosoofipäevas“ ja Marius Ivaškevičiuse „Kantis“
Nii Madis Kõivu „Filosoofipäev“ kui ka Marius Ivaškevičiuse „Kant“ keskenduvad Immanuel Kanti korraldatud lõunasöögiks kogunenud seltskonnale, tema lõunasöögilauas kõneldavale. Mõlemas näidendis pannakse mängu Kanti kui filosoofi(a kehastuse) võimekus luua su- het – reaalset empaatilist suhet oma venna, oma teenri, oma sõprade, oma kolleegide, oma õpilaste ning naistega. Mõlemas näidendis pais- tab küsimus lõpuks taanduvat sellele, kas (Kanti) filosoofia on loo- muldasa solipsistlik / egoistlik:
- oma metafüüsilise aluspõhja tõttu juba, tulenevalt loogilise otsus- tuse, selle koopula loomusest (Kõiv: Kant ju ei käsita olemist reaalse predikaadina);
- seltskondliku olemise orgastilisuses (Ivaškevičius: toolide laud- kondlik võngutamine Kanti seltskonnas kopuleerumise rütmis);
- ühiskondlikus vägivaldsuses (Kõiv: Kanti filosoofia radikaalsus (Koperniklik pööre) kui revolutsiooniliste masside terror Prantsus- maal).
Mõlemad näidendid paistavad seadvat kahtluse alla Kanti „Otsus- tusjõu kriitikas“ ja „Antropoloogia loengutes“ sõnastatud valgustus- liku õpetuse seltskondlikust ühismeelest kui empaatilisest kõlbeli- susest. Seltskondlikkusse kui viisi tundeliselt välja elada, meeleliselt edendada ja teostada voorusi ei usuta.