Ele Süvalep

MODERNIST JAAN OKS

…modernism on viimane sõna, äärmine heli ja lõpulaul….
(Jaan Oks)

Jaan Oksa on kirjandusuurijad ja -kriitikud vaadelnud enamasti väga isepärase, erandliku kirjanikusaatuse ja loominguga autorina, kelle seost oma kaasaegsetega ja eesti kirjanduse arenguga ei ole hõlpus määratleda. Oksa on nimetatud naturalistiks, “hingestatud” või “ülehingestatud” realistiks, romantikuks. Kõige mitmekülgsemalt paikapanevad on olnud ilmselt F.Tuglase hinnangud: Oks on suursugustanud meie naturalismi, annud sellele subjektiivselt luulelise varjundi, süvendanud seda kuni elu algjuurteni, ülendanud kuni müüdini, küllastades seda sarkastilise paatose ja isesuguse hämara romantismiga (Tuglas 1935a: 186). Või: üksikasjalikkus väljaspool realismi, romantika ilma paatoseta, – nii tahaksin Oksa iseloomustada. [—] Oks oli romantik, kel oli häbi ilus olla (Tuglas 1935b: 105-106).

Kas Oksa oleks võimalik vaadelda ka teisiti kui tavakssaanud realismi -(uus)romantismi ühenduses, näha teda mitte niivõrd erandlikuna kui esinduslikuna 20. sajandi uuenevas eesti kirjanduses? Need mõtted süvenesid, kui lugesin Tiit Hennoste huvitavaid käsitlusi modernismist ja selle osast eesti kirjanduses (Hennoste 1993, 1994, 1995, 1996). Hennoste järgi ei ole Noor-Eestil ja selle sajandi alguse eesti kirjandusel modernismiga suurt tegemist, ja ka meie iseseisvusaegne kirjandus seisab võrdlemisi kaugel modernistlikku peateed kulgenud Euroopa kirjandusest, ilmutades vaid üksikuid juhuslikke hüppeid modernismi suunas. Et Hennoste on valinud küllaltki kitsa ja piiritletud lähenemise modernismile (see algab 20. sajandi konkreetsete avangardsete vooludega nagu futurism, kubism jt), siis on tema analüüs ühelt poolt laitmatult järjekindel, teiselt poolt aga tekitab küsimuse, kas ei annaks meie sajandialguse kirjandus ja selle retseptsioon omaaegses kriitikas võimalust ka teistsuguseks, modernismi seisukohalt avaramaks lähenemiseks.

Nagu Hennostegi on osutanud, leiame modernismi mõiste ja ajapiiride määratlemisel erinevates käsitlustes märkimisväärseid lahknevusi. Sõlmküsimuseks tundub olevat suhtumine 1880. aastate kirjanduslikku murrangusse Euroopas, mis väljendus prantsuse sümbolismis-dekadentsis. Kas sümbolismiga algab modernismi varajane järk või lõpeb modernismieelne klassikaline kirjandus? Vastatud on nii ja teisiti – ja vististi on tõtt nii ühes kui ka teises lähenemises. Igatahes leidub küllaga käsitlusi ja teatmeteoseid, mis modernistlike voolude loendit alustavad sümbolismist . Nähakse, et sümbolismist saab alguse – kuigi kahtlemata ei jõua igas suhtes selget kuju võtta – vastandumine klassikalise kirjanduse traditsioonidele, suundumus lugejat mittearvestavale, iseväärtuslikule, iseseisvale, senist ülesehitusloogikat lõhkuvale tekstile. Tähtis oleks rõhutada ka seda, et modernism ei koosne ainult mitmest manifesteeritud voolust, vaid seda on kandnud ka suured üksikuuendajad.

Modernismi arengut võiks veel kord meenutada, viidates näiteks Thomas C.Forsteri raamatule “Form and Society in Modern Literature” (1988), milles on tutvustatud ja kokku võetud erinevaid käsitlusi modernismist ning kust saab ka mingi n.ö keskmise, “konsensusliku” üldmulje sellest, kuidas nähakse modernismi ja tema ajapiire. Kõigepealt – mingit, kas rohkem või vähem tähelepandavat pööret (nihet) modernismi suunas täheldatakse 1880. aastate paiku ja see seostub just realismile-naturalismile vastanduva prantsuse sümbolismi-dekadentsi-estetismiga. 1909/10 algab modernismi olulisim periood (kõrgperiood), mis mitmete avangardsete voolude, aga ka rühmitustest eraldiseisvate üksikkirjanike tegevuse tulemusena jõuab oma absoluutsesse tippu 1920. aastatel, mil ilmuvad modernismi esindusteosed, näiteks T.S.Elioti “Ahermaa” ja J.Joyce’i “Ulysses” (mõlemad 1922), Virginia Woolfi varasemad novellid ja romaanid , William Butler Yeatsi luule jm. Pärast aastaid 1925-1930 tuleb modernismi järelperiood, mille lõpp-aasta (1950, 1957 jne) on küsitav (Forster 1988: 4). Ka eesti kirjanduses pakub see periood, iseäranis 1920. aastate algupool, modernismi seisukohalt erilist huvi.

Prantsuse sümbolismist lähtuva varajase modernismiga on ilmselt põhjust seostada ka “Noor-Eestit” ja meie sajandialguse kirjandust. Seejuures ei tohiks paljukorratud prantsuse (ja skandinaavia) orientatsiooni kõrval tähelepanuta jääda veel üks mõjusuund – sellestsamast prantsuse kirjandusest varem osa saanud vene sümbolism ja dekadents, mida traditsiooniliselt on tähistatud kui vene modernismi. Seda on märkinud ka Tiit Hennoste, väites samas, et Eestis pole seda komplekti (s.o sümbolismi-dekadentsi) kunagi selgelt modernismi nimega tähistatud (Hennoste 1993a: 50). See ei ole päris õige. Modernismi mõiste oli 20. sajandi alguse eesti kirjanduskriitikas kasutusel (kuigi mitte läbivalt kõigil tähtsamail kriitikuil) ja selle lähteallikaks oli alguses kindlasti just vene modernism, mõiste kasutamine vene arvustuspraktikas.

Jaan Oks on esimesi, kes ühelt poolt hakkab silma kui modernismi mõistega opereeriv kirjanduskriitik. Tema kirjutistes toodud paralleelid ja viited vene kirjandusele, samuti Oksa biograafiast teada olev fakt, et ta eriti palju luges uuemat vene kirjandust ja perioodikat räägivad iseenda eest (vt Leht 1989: 173, 175, 182).

Oksa kriitilisi kirjutisi pole (ilmunud-säilinud) eriti palju. Ent nende vähestegagi kujutab Oks kui eesti vanema kirjanduse terav ründaja endast esinduslikku nooreestilikku kriitikut. Karmilt negatiivseid hinnanguid sisaldavad eeskätt Oksa suuremad programmilised artiklid “Kriitilised tundmused” ja “Meie jutukirjanikke vaatamas” , kuid samas näeb ja teadvustab Oks ka midagi positiivset – saabunud uuendus- või murrangumomenti, mis ilmneb noorte loomingu värsketes, mitterealistlikes vooludes (Oks 1967: 178). See ei ole nii mitte ainult Eestis. Oksale on silma torganud vene kriitikas korduvad mõisted dekadentism, impressionism, sümbolism, modernism – õhus on midagi uut, millele püütakse nime anda. Ja samas esineb uuele ka vastuseisu. Oks kirjutab: Vene professionaalsed arvustajad pahandavad oma modernismi üle, sest selle kirjus koloriidis ilmuvad niisugused tõed, niisugused tööd, mis arvustajate vanadesse mõõtudesse ei taha mahtuda (Oks 1967: 157). Asi läheb selleni, et mõned arvustajad peavad L.Andrejevit või F.Sologubi peaaegu vaimuhaigeteks – nõndasamuti kui peetakse Tuglast Eestis: Ja miks ei peaks siis meilgi kirjanduslikud korrakaitsjad näit.Tuglast hullumajja viima, kui ta ütleb: “Ta kägistas Jumala eneses ära” (Oks 1967: 178).

Erinevalt vene kriitikuist aga väldivad eesti arvustajad Oksa meelest oma noorte uuendusi kirjanduslikult määratlemast: Meie, eesti vanemad kirjandustegelased ei taha ega julge noori kogunevaid kirjanduslikke jõudusid otsekohe “dekadentideks” nimetada. Selle asemel halvustatakse noori “punasteks”, “käratsejateks”, “lõhkujateks”, mis “on selgeks tundemärgiks meie kultuurielu väikesest kõrgusest (Oks 167: 158). Võib üldse tähele panna, et Oks kasutab sageli just mõistet dekadent. F.Tuglas on täheldanud, et Oks olevat ka enese kohta hea meelega tarvitanud dekadendi nime (Tuglas 1935a: 181).

Kui õiglane Oks oma otsuses vanema põlve kriitikute suhtes oli, vajab veel täiendavat uurimist, kuid vähemalt 1911. aastal (ilmselt pärast Oksa kriitiliste artiklite valmimist) ilmunud A.Jürgensteini arvustuses Noor-Eesti kohta kõneldakse päris palju prantsuse ja vene “modernvooludest”, mis olevat ka eesti noorde kirjandusse jõudnud, Jürgensteini meelest paraku mitte täisväärtuslikena. Peenikesele Prantsuse dekadentismusele püüti järele. Kahju ainult, et sellele järele ei saadud, vaid ainult karrikatuurid tekkisid (Jürgenstein 1911: 118). Ka osutab Jürgenstein vene kirjanduse vahendajarollile. Nooreestlastel olevat palju kõhklevat skeptizismust, mis tahtmise poolest “raskesti haigelt Prantsusemaalt” Venemaale veerenud ja säält Vene kirjanduse ja vaimuelu kaudu ka meie noorusesse tulnud, kes ennast Vene kirjandusega viimsel ajal toitnud (Jürgenstein 1911: 106).

Noor-Eesti vastasleeri kriitikuist lähtub vene modernismist kõige selgemini nn proletaarse kirjanduse esindaja Otto Minor-Münther. Peterburis väljaantud kogumikus “Ääsi tules” II (1910) ilmub tema kirjutis “Uusromantismus ja “Noor-Eesti””. Minorile on mõisted uusromantism(us) ja modernism(us) sünonüümid. Nii kirjutab ta, et 1880. aastail Euroopas tekkinud uus vool on sümbolismus, mida üleüldiselt uusromantismuseks või modernismuseks kutsutakse (Minor 1910: 124). Minor püüab ka pisut määratleda tolle modernismi tunnuseid, nagu “mina” vastuolulisust, sisemise kooskõla kadumist ja instinktide vaba avaldust. Ta kirjutab, et uusromantikuste armastusejumala tüüpus muud ei ole, kui niisuguste instinktide ja tundmuste avaldus, mis teatud mõedul loomadele omane on. Iseäranis torkavalt paistab see joon mõne Venemaa modernisti kirjatöös silma (Minor 1910: 137). Uusromantismi ehk modernismi ideed ilmutavat end – ehkki nõrgal ja segasel kujul – ka eesti noorte juures. Münther püüab analüüsida seda, millega on modernism võinud noori köita, ja ütleb muu hulgas: Kultura kõrgemal astmel seisvate modernistide närvilik olek, peenikene väljaütlemise viis, keeruline hingeelu, hiilgav stiil ja anderikkus, mis mõnede tööde juures nähtavale tuleb, vangistab meie noorte meeli…. (Minor 1910: 145). Kuid nagu Jürgenstein, leiab ka Minor, et tolle eeskujuks olnud modernismi anderikkamate saavutusteni ei küüni nooreestlased kuidagi. J.Oksa juurde tagasi tulles – Minor nimetab teda Baudelaire’i epigooniks, kellel aga ei leiduvat seda kõrgemat ja paremat, mida Baudelaire’il siiski on, vaid üksnes kõlvatut ja haiglast (Minor 1910: 159-160).

Oksa lühematest arvustustest väärib kõigepealt tähelepanu retsensioon F.Tuglase novellikogule “Kahekesi”. Tuglas on modernist, kirjutab Oks, mööndes küll: Vähemalt paistab ta meie talu küünalde valguses nii (Oks 1957: 221). Oks tõstab esile Tuglase tööde vormi, kuju, “keelt” kõige laiemas tähenduses, pöörab tähelepanu teksti sõltumatusele, mitte niivõrd lugeja arvestamisele: Tuglase töödes ei paista isesugust piinlikku tungi rahvale kirjutada, rahvale laulda ja jutustada; aga ta teeb seda teadmata siiski rohkem, kui vast mõned rahvalikud ilukirjanikud. Tuglase modernismi vastandab Oks realismile, mille kirjeldatud elu on Oksa sõnutsi paljas elu-nahk, külm materjal väljaspool emotsioone, seevastu Tuglas on oma teostesse suutnud panna eluhinge. Üsna huvitav on Oksa võrdlus, mis laseb paista, et ta peab Tuglast omapäraseks, kuid siiski mõõdukaks, mitte ülemäära radikaalseks uuendajaks: Tuglase kirjanikukuju ei ole väga ettepoole painutatud, nagu mõned mõnikord hüüavad; tema kuju ei ole ka teisele poole, aja järele viltu, vaid väga mõõdukalt otse päikese järele seatud. Tuglase kuju on mõõdukalt ette poole viltu, tahaksime öelda. Ja nii ongi kõige ilusam maitsele (Oks 1957: 221).

Nagu ilmneb Oksa teisest huvitavast arvustusest “”Ruthi” ümber”, ei ole Oks oma põlvkonnakaaslaste saavutuste suhtes mitte alati heatahtlik ja tunnustav. Nimetatud retsensioon kinnitab ka, et Oks ei seosta modernismi puhtalt teose välise vormi, sõnastuse, keelekasutusega. Modernismil on Oksa jaoks oma maailmanägemine, mis vastandub traditsioonilisele keskpärasele kodanlikule eluhoiakule. “Ruthi” suhtes on Oks kriitiline, sest tolle nimitegelane on Oksa meelest liiga keskpärane kodanlik naiskuju ja ilmutab modernismile võõrast maailmanägemist, kuigi teose keel on huvitav. Aga modernism ei ole üksi “täielikkudes” vormides ja uutes sõnades. [—] Modernismil on veel üks vaikne ja tasane hääl, milles ka prohveti jumal end ilmutas ja mida ainult kirjanikud tunnevad. [—] Randvere Ruth näitab jälle kordavalt, kui kaugel meie, “noored”, veel dekadentidest oleme; või kuidas meie pool modernistlikust “valmimisest” aru saadakse” (Oks 1857: 225).

Kuigi Oks ei esita oma kriitikas modernismi selget teoreetilist määratlust, selgub mõiste kasutuse kontekstist üsna hästi seos vene modernismiga ning selle kaudu ka prantsuse sümbolismi ja dekadentsiga. Nagu eespool osutatud, on Oksa jao ks oluliseks märksõnaks olnud just viimane – dekadents -, mis tema jaoks suuresti tähistab teose üldist häälestust, pessimistlikku, skeptilist, tundlikku, tavapärasele vastanduvat dekadentlikku maailmanägemist. Tervikuna uusromantismiga (nagu O.Münther) Oks modernismi ei samasta. “Ruthi” arvustuses leiame märkuse, et Ruth modernismist niisugusel korral kaugel on, kui kirjanduslik modernism ja dekadentism on sünonüümid. Teisiti võib näha asja siis, kui neoromantikat või muud modernkirjanduse vooluks peetakse….(Oks 1957: 227). Kahtlemata on too dekadentlik-modernistlik maailmanägemine oluline ka Oksa enda ilukirjanduslikus loomingus.

Nõnda selgub, et eesti kirjanduse kõige ürgjõulisemaks ja spontaansemaks loojanatuuriks peetav Oks on samas olnud küllaltki teadlik modernist, kes on mõelnud põhjalikult enda ümber toimuvate liikumiste ja uuenduste üle. Missugune oli teadliku ja alateadliku alge vahekord tema enda teoste loomisprotsessis – see on iseenesest huvitav ja oluline, kuigi raske küsimus. Spontaanne, intuitiivne, alateadvusest lähtuv ja selle hämarusele viitav looming ongi ju modernismile iseloomulik, ent suuremal või vähemal määral on see vahenditus ikka ka näiline, sisaldades teadlikku spontaansusetaotlust. Oksa puhul teeb asja keeruliseks ka tema tekstide autentsuse probleem. Kõigele vaatamata võib siiski arvata, et teadlikku uuendajat on Oksas olnud rohkem, kui ta laadi põhjal on oletatud. Mõned oma loomingulised põhimõtted on Oks üles tähendanud 1907.-1908. aastal kirjutatud kirjades F.Tuglasele: Järele aimata ei tohiks midagi. Mida meie sees ei loe [ole?], seda ei tohi ka mujalt korjata (Oks 1957: 225) – Oma “sisu” puudust saan ise ka väga hästi aru. Kuid see on meelega nii. [—] Et ma kõiksuguseid kirgedega Liisasid areenile ei vea, et ma mõne inimese käiku, ta instinktilikke eluavaldusi küllalt tähtsaks ei pea ega korrespondentlikult ei ütle, mis lõpus sündis – sellepärast on vast faabulid välja jäetud. Filosoofiline elu on niisama tühi, kui meie teda hallutsinatsioonidega ei sisusta. Mälu ei ole kunst ja kopeerimine ei ole kunst (Oks 1957: 256).

J.Oksa ilukirjanduslikust loomingust on säilinud väike osa (paarkümmend proosapala ja sama palju luuletusi), mis valminud valdavalt lühikese ajavahemiku jooksul, 1906-1910. Ilukirjanikuna alustas Oks külaeluaineliste visioonidega “Kolmekesi”, “Isa ja pojad”, “Rõhutud ringides”, “Manifesti ajal”, “Perekonna hommikutund”, “Neljapäev”, “Hallitanud kopikad” (kõik dateeritud või ka ilmunud 1906-1907). Nendes väliselt traditsioonilistes tumedatoonilistes piltides on ometi algusest peale midagi teistsugust kui tuntud eesti külarealismis. Ühelt poolt on tugev sisemine ekspressiivsus, teiselt poolt sümbolistlik tähendusavarus. Oksa loomingu lõppjärku kuuluvad “Nimetu elajas”, “Ihu” ja “Emased” on oma lausa pillavas väljendusjõus ja assotsiatiivsuses muidugi palju markantsemad – modernistlikumad! -, ja ometi ei haiguta Oksa varasemate ja natuke hilisemate teoste, üldse ta loomingu eri osade vahel mingi ületamatu kuristik. F.Tuglas on märkinud: Huvitav, et Oks seda äärmiselt subjektiivset vaatlemisviisi ühesuguse õnnega võib tarvitada nii poolfilosoofilisis mõttemõlgutusis kui ka realistlikes elupiltides (Tuglas 1935: 186). Enam omaette nähtuseks jäävad võib-olla Oksa luuletused. Nende korratusse kippuva vormi kohta leidub paljuütlev märkus “Postimehe” lisa “Sädemed” toimetaja (K.A.Hindrey) kirjavastuses: Kuid kas ei oleks parem nõnda kirjutada, et rütmus ja riim lugejale silma paistaksivad? (Andresen 1928: 198).

Sellele, et Oksa loomingus on tajutud modernismi üldist hõngu, viitab näiteks F.Tuglase märkus Oksa kohta “Eesti biograafilises leksikonis”: Ta oli mitmeti ekpressionismi eelkäijaks eesti kirjanduses (Tuglas 1928: 352). Ivar Grünthali eessõnast Oksa “Kogutud teostele” loeme: Eesti kirjanduse esimese moodsa inimesena nägi ta üle oma aja. Ta loomingu magmas tuksleb tükeldatud tänapäev (Grünthal 1957: 18).

Oksa teoste stiili ja kompositsiooni üldisi jooni on paljud kriitikud tabavalt iseloomustanud, kuid lähemalt ja üksikasjalikumalt pole tema tekste eriti uuritud. Küllap on mingil määral ettevaatlikuks teinud eespool osutatud asjaolu, et peaaegu kõiki tekste on oluliselt redigeeritud. Ent kui suurel määral? B.Linde mäletamisi tegid F.Tuglas ja G.Suits ses suhtes väga põhjalikku tööd: esialgsest sõnastusest olnud terved leheküljed kustutatud, vahel oli mõnest leheküljest ainult üks või kaks rida alles jäänud (Linde 1937: 235). F.Tuglas on kärpimist möönnud, ent väitnud, et ta suhtus lugupidavalt Oksa stiili ja ütlemisviisi (Leht 1989: 170). Kuid igal juhul ei ole põhjust arvata, et parandajad on Oksa teksti muutnud segasemaks või hajusamaks, vaid ikka vastupidi. Nii et Oksa tekstidele iseloomulik fragmentaarsus, improvisatsioonilisus, kõrvalekaldumised klassikalisest kompositsioonist ja muud modernistlikud jooned on kindlasti ehtsalt oksalikud.

Oksa tekstide algus ja lõpp pürivad avatusele, on mitmetähenduslikud. Nii ei alga “Küla” mitte konkreetse miljöö- või situatsioonimääratlusega, vaid kõneleja eksistentsiaalse nägemusega: Uppuv väli kui hukkaminemisel õhtuses toores udus, sinine juba sügisesest külmast ja suremise vaevast (Oks 1989: 31). Mõtete ja nägemustega põimitud punktiirse loo virelevast külast ja ühe vastuhakkaja-kaunishinge hukkumisest lõpetab elu jätkuvale viletsusele, kuid ka ettearvamatusele viitav kujund: Tuul aga imes päeva jooksul pori päält pisaraid. Päikese raugenud kiired käisid üle ilge sopa. Kuid järgmisel päeval ajas taevas veel suuremaid sadusid alla (Oks 1989: 37).

Klassikalist kompositsiooni asendab Oksa teostes niisiis assotsiatiivsus, omamoodi unenäoloogika, rikas allusioonidest ja viidetest. Inimeselt põigatakse esemete maailma, loodusnähtustele, jumala juurde, abstraktsetele kategooriatele. Üheks lihtsamaks, kuid mõjuvaks võtteks on inimese tunnetuse “esemestamine”, vastavad võrdpildid. Metsatöölisest vanamees (“Isa ja pojad”) on kui mõni lõhkipekstud kiilu teisend…. [—] Inimesel, kes sündimisest surmani ainult teiste tarvis elab, pole ju midagi oma: siis võiks ju kirves varre ka omaks nimetada (Oks 1989: 102). “Nimetu elaja”, “Ihu” ja “Emaste” puhul on tegemist kõneleja teadvuse vooluga, mis liigub küll teatud keskme ümber, aga suures fantaasiarikkuse raadiuses. “Emastes” konkretiseerub inimese olemis-ängistus soolise ahistusena, liigub “inimemaste” kogemiselt jumalamõtisklusse, sealt edasi looduse emasusse, kiimalisse öhe…

Kõige üksikasjalikum Oksa tekstidele pühendatud uurimus on Daniel Palgi “J.Oksa proosateoste stiil lingvistiliselt” (1927). Selles on eriti huvitavalt analüüsitud grammatilist aega, õieti mineviku ja oleviku vaheldumist ning sellega seostuvat vaatepunkti muutust või vaatepunktide paljusust. Oleviku toomine minevikulisse jutustusse aeg-ajalt nagu peatab tegevuse ja aja senise kulu, toob vaadeldava lähemale või teeb mõttekäigu üldistavaks (Palgi 1957: 299-300).

V.Vahingu mononäidend J.Oksast, “Mees, kes ei mahu kivile”, on lausa üles ehitatud sellisele Oksa loomingut iseloomustavale aegade vaheldusele ja vastandusele. Näitleja kõneleb, et ta on Jaan Oks, ja samas – et ta oli, elas kunagi (Vahing 1976: 163).

Igal juhul võib väita, et Oksa tekstides kehtivad modernistliku teksti omaenese seadused, tegemist on fiktsiooniga, mis tahes ainesest see fiktsioon ka välja kasvanud poleks. Ja samal ajal kannab Oksa teoseid ka üldine modernistlik-dekadentlik häälestus või hoiak, maailmavalu ja perspektiivitustunne. See kõlab nagu katkemiseni pingul pillikeel, nagu äärmine heli ja lõpulaul. Kas samamoodi ei kõla suur osa teistegi nooreestlaste teostest?

Kirjandus:

Andresen, Nigol 1979. Jaan Oksa “Lapsepõlv”. – N.Andresen, Terendusi. Tallinn: Eesti Raamat, lk 197-203.
Forster, T. C. 1988. Form and Society in Modern Literature. Illinois: kirjastus.
Grünthal, Ivar 1957. Sissejuhatuseks. – J.Oks, Kogutud teosed. Stockholm: Vaba Eesti, lk 7-18.
Hennoste, Tiit 1993 a,b,c. Hüpped modernismi poole: eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. – Vikerkaar, nr 10-12.
Hennoste, Tiit 1994. Hüpped modernismi poole: eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. – Vikerkaar, nr 1, 3-7, 9, 11-12.
Hennoste, Tiit 1995. Hüpped modernismi poole: eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. – Vikerkaar, nr 2-6, 9-11.
Hennoste, Tiit 1996. Modernism ja meie: kolm pinget. – Keel ja Kirjandus, nr 4, lk 217-224.
Jürgenstein, Anton 1911. Noor-Eesti. Päätükk uuemast Eesti kulturalisest edenemiseloost. – Reiman, Willem. Eesti Kultura I. Tartu: Postimees, lk 95-126.
Leht, Kaljo 1989. Lõpuni avastamata Jaan Oks. – J.Oks, Hingemägede ääres. Tallinn: Eesti Raamat, lk 167-191.
Linde, Bernard 1937. Mälestusi Jaan Oksast. – Looming, nr 2, lk 234-236.
Minor, Otto 1910. Uusromantismus ja “Noor-Eesti”. – Ääsi tules II. Kirjatööde kogu. (Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi toimetised). Peterburi, lk 124-171.
Oks, Jaan 1957. Kogutud teosed. Stockholm: Vaba Eesti.
Oks, Jaan 1967. Vaevademaa. (Loomingu Raamatukogu, nr 8/10.) Tallinn: Perioodika.
Reinans, Alur 1958. Jaan Oks. – Mana, nr 2, lk 55-57.
Oks, Jaan 1989. Hingemägede ääres. Tallinn: Eesti Raamat.
Palgi, Daniel 1957. J.Oksa proosateoste tekst lingvistiliselt. – J.Oks, Kogutud teosed. Stockholm: Vaba Eesti, lk 299-300.
Tuglas, Friedebert (1928) 1926-1929. Jaan Oks. – Eesti biograafiline leksikon. Tartu: Loodus, lk 352.
Tuglas, Friedebert 1935a. Jaan Oks. Tema surma puhul. – F.Tuglas, Kriitika II. Tartu: Noor-Eesti, lk 179-191.
Tuglas, Friedebert 1935b. Jaan Oks: Tume inimeselaps (1918), Kriitilised tundmused (1918). – F.Tuglas, Kriitika IV. Tartu: Noor-Eesti, lk 110-113.
Vahing, Vaino 1976. Näitleja. Jutte ja näidendeid. Tallinn: Eesti Raamat.