Elle-Mari Talivee
Elisabeth Aspe ja teised linna eelkajad eesti kirjanduses aastail 1870–1890
TLÜ
Eesti oma linn on 19. sajandi lõpust algav nähtus. Sellesse perioodi paigutub ka omakultuuri loomine ja lahvatamine, püüd hariduse poole, eneseteostus sfäärides, kus see varem oli võimatu. Siia kuulub ka omakeelse kirjanduse kasv ja muutumine, algupärase eesti kirjanduse tekkimine, mis käsitleb just oma maa ja rahva lugu võõraste eeskujude asemel. Tollane linn omandas uue tähenduse nii linna tulnud eestlastele kui ka vanadele linnaseisustele. Linnarahvastik kasvas arvult, samas sümboliseeris linna enda teisenemist ka müüride ja väravate lammutamine.
Algupärane kirjandus hakkas kujutama värskelt vana linna asemele tekkivat uut linna, oma linna kogu selle muutumises. Selles hakati tahes-tahtmata looma ka ideaallinna, korrastama seda, mis eksisteeris tegelikkuses. Maa oli agraarmaa ja sellele, talupoja isamaale, toetuti ideeliselt.
Pakun siinkohal 19. sajandi lõpuaastate eesti linnakirjandust vaadeldes välja, et kirjandus võis toimida omalaadse siduva ja lepitava narratiivina. Linn on kahtlemata keskkond, kuhu 19. sajandi lõpu eestlane satub ja ka sellest kirjutamise eelduseks hakkab olema see, et linna tuntakse. Esimesed linnakeskkonna kirjeldused on kompavad ning selleni, et linnast saab omaette tegelane, linlik ja närviline keskkond, millest kirjutavad väga paljud, on veel pikk maa. Ent linn on neis raamatuis olemas keskkonnana, mille kujutamiseks hakatakse otsima selleks sobivaid vahendeid. Oluline neis kirjeldustes on kirjaniku maailmanägemise viis.
Vaatlen oma ettekandes, kuidas kujutas linna Elisabeth Aspe, 19. sajandi lõpu proosakirjanik, oma jutustustes „Kasuõde“ (1887), „Ennosaare Ain“ (1888) ja „Anna Dorothea“ (1891) ning võrdlen tema linna mõnede tema kaasaegsete (M. Põdder, L. Suburg, E. Bornhöhe, E. Vilde, J. Liphart) omaga.