Elo Lindsalu
Love story ja lahutuse mudelid 1960.-1970. aastate eesti nõukogude proosas
Tallinna Ülikool
Ettekande eesmärk on uurida armastussuhete (ja nende lagunemise) kujutamist eesti nõukogude proosas 1960.-70. aastail Villem Grossi, Paul Kuusbergi, Erni Krusteni jt romaanide näitel. Hüpotees on, et stalinismiaja võrdlemisi katoliiklik abielu- ja armastusmoraal (truudus ja seotus elu lõpuni) hakkas alates 1960ndatest nende autorite proosas murenema.
Villem Grossi romaan “Müüa pooleliolev individuaalelumaja” (1961) algab noorpaari, Reinu ja Urve armastuse ja abiellumisega ja lõpeb lahkuminekuga, põhjuseks meespoole liigne pühendumine oma maja ehitamisele ja naispoole karjerism. Maja, millest pidi saama perekonnaelu süda ja pesapaik, müüakse pooleliolevana. “Leisikute abielu kujutades on kirjanik tabanud ja edasi andnud inimvahekordades alles kujunema hakkavaid ulatuslikke nihkumisi,” mainib Ülo Tonts EKA V köite 2. raamatus (lk 193).
Erni Krusteni “Nagu piisake meres” (1962) peategelane Eduard Laul, nende aastate eesti kirjanduse ainulaadsemaid ja komplitseeritumaid karaktereid, konformistliku eluhoiaku trotsija ja vastustaja, saadab korda “lubamatu teo” – armub oma vennanaisesse, loob suhte ning saab seeläbi tütre isaks. Taolise inimliku olemise võimaluse jaatusega ja tavamoraalile vastanduva armastuskontseptsiooniga ajas romaan tagajalgele mõnegi tollase parteimehe.
Paul Kuusbergi romaanis “Vihmapiisad” (1976) kujutatud love story’s esineb põhimõtteliselt uut tüüpi naine: varastes kolmekümnendates ilus ja võimekas juht, kes on endale kindlustanud kõik nõukogude kõrgklassile kättesaadavad materiaalsed hüved, valib otsustavalt ja värbab aktiivse poolena endale armukese, kes on sõjas käinud keskkaliibriga parteitegelane. Romaani keskse sündmuse, mehe infarkti järel jätab naine pragmaatilistel kaalutlustel ta maha, et mitte koormata ennast mehe säästmise moraalsete ja praktiliste aspektidega.
Need teosed tõstatavad küsimusi sugudevaheliste suhete kohta, konstrueerides ühtlasi sugu ennast. Loodan täpsemalt piiritleda ja analüüsida eesti 1960.-70. aastate proosas esitatud armastuslugude mudeleid ning otsida vastuseid nii kirjanike endi kui uurija (siinkirjutaja) tõstatatud küsimustele. Loodan meesautorite loodud mudeleid võrrelda ka mõnede naiskirjanike, nt Aino Perviku ja Aimeé Beekmani “abielu-olmeromaanide” omaga (s.o Henn-Kaarel Hellati mõistes), mida tänapäeval võiks liigitada naiskirjanduse alla.