Ene-Reet Soovik
Leiba, rahu, tööd ja maad / Ühest luulesarjast
20. sajandi Belgia-USA tõlkeuurija André Lefevere leidis toona, et vaevalt võib väita, nagu oleks suuremas osas teoreetilises kirjandusmõttes olnud kuigi keskne koht tõlketeadusel. Olukord ei tarvitse olla enam sama – kuigi nt 21. sajandi kirjandusteadlased Franco Moretti ja Pascale Casanova eksplitsiitselt tõlkeuuringutele ei pühendu, on nende laiahaardelistes maailmakirjanduse-kaardistustes ning tsentri ja perifeeria rollide vaatlemises rahvusvahelise kirjandusringluse suunajana riivamisi kokkupuutepunkte Lefevere’i taidetõlkealaste töödega 1970.–1990. aastatest. Tõlketeaduse deskriptiivse suuna esindajana võttis Lefevere kasutusele “refraktsiooni” (“refraction”; hiljem samas tähenduses “taaskirjutus” – “rewriting”) mõiste, mida ta defineerib järgmiselt: “kirjandusteose kohandamine teisele publikule kavatsusega mõjutada seda, kuidas publik seda teost loeb”. Refraktsioonideks võivad lisaks tõlgetele osutuda ka kõikvõimalikud muud süsteemipiire ületavad metatekstid, mis esindavad üht kirjandus(teos)t teises süsteemis.
Tõlkekirjandus kipub kirjanduslugudes jääma siiski perifeerseks nagu ka tõlkeluule tõlkekirjanduse raames. Ettekandes vaadeldaksegi üht sellisesse valdkonda kuuluvat nähtust – “Nõukogude luulena” defineeritud refraktsiooni kirjastuses Eesti Raamat aastatel 1971–1990 välja antud samanimelise luulesarja põhjal, peatudes nõnda defineeritud heterogeense kogumteksti poeetikal ja ideoloogial.