Epp Annus
“TÕE JA ÕIGUSE” ANAKROONILINE STRUKTUUR
Käesoleva ettekande eesmärgiks on valgustada A.H.Tammsaare romaani “Tõde ja õigus” selles leiduvate anakrooniate kui tähendusloome üksuste aspektist. Anakrooniaid ehk tekstis esinevaid ette- ja tagasivaateid võiks oma päritolu järgi jagada kolme rühma:
1)anakroonia kasvab välja tekstist;
2)anakroonia loob jutustaja;
3)anakroonia autoriks on m ni tegelastest – anakroonia on seotud looga .
Jutustajapoolsed anakrooniad sulavad enesestm istetavalt jutustaja k nevoolu, need on ette- ja tagasivaated, mis on valitud jutustuslaadi loomulikuks koostisosaks. Sel viisil avab Balzaci teoste jutustaja käimasolevate intriigide m istmiseks vajalikke tegelaste eellugusid, Tammsaare jutustaja võib viidata proleptiliselt ettepoole – anakroonianähtused on loogiliselt looga seotud, aga nad esitatakse jutustaja valikul, jutustajapoolse suunatusega.
Anakrooniad loo tasandil kasvavad välja tegelaste teadvusest: levinuimal juhul meenutab tegelane mõnda sündmust möödanikust, põimides sel viisil minevikus toimunu loo nüüdishetke. Kui jutustaja võib luua nii pro- kui ka analepsiseid, siis tegelasel puudub üldjuhul võime olevikust ettepoole vaadata, ta võib sooritada vaid kujutluslikke prolepsiseid.
Teksti tasandil sündivatele anakrooniatele ei leidu mingit loogilist põhjendust ei teose sündmustikus ega jutustamises. Need sünnivad peamiselt mängulustist, soovist ühesuunaliselt edasikulgevat aja voolu katkestada, teksti elavdada – need anakrooniad on tihti seotud modernistliku kirjutusviisiga. Tammsaare romaanis “Tõde ja õigus” on seda tüüpi anakrooniad peaaegu välistatud, pro- ja analepsised teostatakse kas jutustaja või mõne tegelase järelvalvel. Tekst on jutustatud loo kirjapanek, vormistamine, tal pole iseseisvat funktsiooni. Suuremaks erandiks on küll neljanda köite algus, kus teksti eneseteadvus kasvab. Kogu epopöa raames võib seda aga vaadelda kui tegevustiku ohjes hoidmise huvides sooritatud kõrvalepõiget normist. Vastupidine käitumine eeldanuks neljandas köites kogu Indreku ja Karini abielu kujutamist, see aga oleks löönud pentaloogia proportsioonid segamini, kallutades raskuskeskme Vargamäelt eemale.
Jutustajal on “Tões ja õiguses” anakrooniate loojana täita vastutusrikas roll. Tammsaare epopöa jutustamissituatsiooni kõneledes on oluline toonitada selle lähedust arhailisele jutustamissituatsioonile. Poleks raske kujutleda peeruvalgust talutares ja kuulavaid kujusid istumas ümber jutuvestja – kogu lugu on rahulikul toonil “ära jutustatav”. Järsud üleminekud, teksti liikumised ilma jutustaja märguandeta on harvad. Jutustaja on otsekohene ja sirgjooneline, ta ei jäta midagi vaid enda teada. Ta räägib sellest, mis tundub talle oluline, talle kõige loogilisemana tunduvas järjestuses.
Samas ei huvita jutustajat sündmuste täpne asupaik ajas – see on loomulik, kui mõelda, et tegevus kestab aastakümneid. Päev kui ajaühik pole tähenduslik, aeg voolab massiivselt, on tunda, et tegemist on millegi kaaluka ja võimsaga, mis niisama lihtsalt oma voolamiskiirust ja voolusuunda ei muuda. Äkilised muutused ajakujutuses on välistatud. Jutustaja ja aja omavahelisele suhtlemise seisukohalt on kõnekas tegevusaja määratlus romaani alguses: “See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi l pul.” (Tammsaare 1981: 5). Kes alustab oma lugu sellisel viisil? Keegi, kellele aastasajad väärikalt üksteisega vahelduvad. On oluline teada, millal kogu järgnev saab toimuma, nii oluline, et sellest peab alustama – aga oluline on määratleda tegevusaeg sajandi osade kaupa, mitte täpsemini.
Paratamatult tuleb mahuka ainestiku esitamisel hoolikalt valida, millel peatuda. Romaanis kujutatakse sündmusi temaatiliste blokkide kaupa ning kui üks teema on parasjagu päevakorral, siis muu samaaegselt toimuv jäetakse kõrvale. Ja nii kaasnevad loomulikult ka analepsised, kuna allteema algab tavaliselt oma algusest, mis ei pruugi ühtida ajahetkega, mil eelmine teemaühik lõpeb. Ent kui taolisi täitvaid analepsiseid teksti sees esineb, siis täpset kohta, kuhu need juba esitatud loos asetada, pole võimalik määrata.
Näiteks Indreku koolitamine tõuseb Vargamäel päevakorda alles siis, kui vanemad tütred on mehele pandud. Jutustaja peab õigeks teemat siiski täielikult valgustada ja nii meenutatakse peale sissejuhatust tagasivaatavalt ka Indreku koolitee algust. Aastatepikkust ajavahemikku hõlmav, nii kokkuvõtteid kui stseene sisaldav analepsis annab ülevaate mitte ainult kooliteest, vaid Indreku kujunemisest laiemalt, ja juhatab nii sisse Indreku rolli tõusu teoses – teisi tegelasi ei ole sel viisil veel valgustatud. Teises köites ilmnevad samal kujul Indreku esimesed kokkupuuted Mauruse kooliga: Indreku esimesi muljeid edastatakse mitte nende laekumise järjekorras, vaid kontsentreeritud temaatiliste tsüklite kaupa.
Teise jutustaja poolt juhitavate analepsiste liigi moodustavad juhtumid, kui jutustaja peab vajalikuks ühel ajahetkel viibida mitmes kohas. “T es ja iguses” sünnib see haruharva, ent kui selline situatsioon kujuneb, siis peab jutustaja ikkagi kinni temaatiliste blokkide arendamise traditsioonist: kõigepealt edastatakse tegevustikust üks, seejärel teine blokk. Siingi toimib jutustaja korra- ja realismimeel: jutt peab kulgema otsejoones edasi, kui on tarvidust olla korraga kahel pool, siis peab järgima kõigepealt üht tegevusliini ja käsitlema teist tagasivaates. Nii näidatakse esimeses köites järgemööda kahte samaaegselt toimuvat tegevust: noored sõidavad jõuluõhtul kahe reega kirikusse, vanad ja lapsed loevad kodus piiblit ning on sunnitud tegelema koerajahiga. Teise stseeni edastamisel kasutatakse analepsist.
Tammsaare epopöa neljas köide on oma jutustamislaadilt teistest erinev. Lugu ei räägita enam algusest lõpu poole, vaid ta algab äkitselt – nagu hiljem selgub, oma lõppstaadiumi lävelt. Kuna kõik eelnev on samuti osa loost, tuleb jutustajal ja tegelastel paratamatult hulga analepsiste kaudu eelnev tühimik täita – põhiline raskus langeb siin siiski loo tasandile, tagasivaated väljuvad Indreku või Karini teadvusest.
Domineeriv osa “Tõe ja õiguse” anakroniatest juurduvad loo tasandil. See tüüp sõltub loo sisemistest pingekolletest: loo erinevatele etappidele võib olla olemuslik kas edasiviiv või tagasikiskuv jõud. Mingis loo punktis paikneb raskuskese, mille poole lugu tõmbub: enne selle punktini j udmist püüdleb lugu edasi, pärast seda punkti kipub taas tagasi. Näiteks romaanis “Kõrboja peremees” on raskuskeskmeks ‘juhtum ussiga’, mille tagajärjel Villu jääb ilma ühest silmast. Tavaliselt on pikemas romaanis selliseid raskuspunkte mitu, loo erinevatel kihistustel võib nende asukoht olla erinev – nii tekib erinevate tõmbejõudude vastastikune mäng. Kuni raskuskeskmeni pole veel jõutud, domineerib loos edasisuunduv jõud, analepsiste osakaal on tähtsusetu, jutustaja võib sooritada proleptilisi vihjeid (nagu ta seda teeb “Tõe ja õiguse” viiendas köites Indreku ja Karini suhete krahhi suunas). Raskuspunkti võib kujutada stseeniliselt, kõiki üksikasju valgustades, aga on ka muid võimalusi: olulisest hetkest minnakse mööda, ta jääb kas teksti algusest ettepoole või mõne ellipsi varju, ja tervikteose pinge tulenebki just sellest teadmatusest (näiteks kriminaalromaanides). Kui raskuspunkt on jäänud seljataha, takerdub loo kindel edasiliikumine, tuntav on tugev tõmme tagasi. Teksti sugeneb hulganisti analepsiseid, mis pöörduvad tsentri suunas tagasi. Mõne looaja möödudes võib tõmbeväli nõrgeneda, kui algab juba uue välja piirkond, ent suuremal või vähemal määral võib tõmbejõud säilida kogu ülejäänud loo vältel – Tartu-romaanides jäävad Asse surm ja sellele eelnevad sündmused tegelasi kummitama, “Tões ja õiguses” Indreku kiviviskamine ema pihta ja hiljem emale rohuandmine.
Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimese raamatu suundumuste keskpunktiks on Andres. Andrese mõtteviis ja elukäsitus on läbinisti proleptilised, kogu ta mõtlemine, kogu ta tegevus on ettepoole suunatud, ta elabki nagu otsapidi tulevikus. Algusest peale vaatab ta Vargamäed pilguga, mis temast võiks teha. See kandub paratamatult üle ka viisi, kuidas moodustub tema lugu. Tööd on suunatud üha üksteisele järgnema: Sügisel rabeles ta põllul kividega, ajas nad maa seest välja ja seadis puutükkidele, et võimalik oleks neid kätte saada esimese lumega: regi oli kivide vedamiseks soodsam kui vanker. Viljapuudki tõi ta mõisast ära ja istutas nad nõnda, nagu aednik õpetanud. Aga et neid rohkem sai, kui Andres tuua mõtles, siis venis ka rohtaed kavatsetust suuremaks, ulatudes kambrite otsast hulk maad nende tahagi. Akende kõrvale ja aianurkadesse pistis ta sirelid, et oleks kevadel õisi. Metsast tõi pihlakaid ja toomingaid ning ka neile leidis ta paraja paiga õuevärava kõrval ja mujal toa ümbruses. (Tammsaare 1981a: 103). Andres ei rähi ega pinguta, vaid “ajab” kive maa seest välja, ta “pistab” puid maa sisse, ja rohuaed venib ise veel oodatust pikemaks, nii suur on üleüldine kasvamise ja suurenemise hoog. Ja sellisest edasisuunatusest nakatub kogu Andrese Vargamäe: laudas sündis ennenägematu ime: sõnnik kasvas seal niisuguse kiirusega, et kevadel polnud loomadel enam ruumi, seljad nühkisid vastu aampalke. (Tammsaare 1981a: 93). Ka loodus tegutseb Andrese mõtteviisi järgides: Rohi nagu visati maa seest välja. (Tammsaare 1981a: 77). Kogu Vargamäe sammub peremehega ühes taktis, Vargamäe lugu on Andrese lugu. Ja kui hoog sees, siis kannab Vargamäe Andrestki oma taktis: suurendad heinamaad, siis suurendad ka karja, siis aga ehita uued laudad…
Sellisele maailmale on analepsis olemuslikult võõras. Elu on ettepoole suunatud, eelnenu on kaotanud tähtsuse. Üks uus maailm on ilma peale tekkinud, varasemal pole sellega asja: “Imelikul viisil ei tulnud Krõõdal enam kunagi isakodu meelde, kui olid rasked päevad, ehk kui tuligi, siis ainult tumedalt ja ähmaselt. Selge oli siin ilmas veel üks paik ja see oli Vargamäe.” (Tammsaare 1981a:100) Paar välist analepsist, mis romaani esimeselt sajalt leheküljelt silma jäävad, kuuluvad Vargamäe loomisloo juurde: Vargamäe nimesaamise lugu ehk maailma sünd, Krõõdal ka kodune arutelu sellest, kas Andrese kosjad on vastuv etavad ja Andresel omalt poolt mälestus hullu paruni viljakandvast soost kui ideaalist, mille järgi rajada oma maailm. Ning töö nõuab kogu aja: inimestel pole seda hetke, mil rahulikult toimunu üle järele mõelda ehk anakrooniaid luua.
Kui Krõõt on Maretiga nurgavoodis ning laps on sünnitatud ja pestud, siis on hetk aega järelemõtlemiseks – esimest korda peatub teksti ühtlases taktis edasikulgev hoog. Ja luuakse sisemine analepsis: Krõõt meenutab oma esimest nuttu ja pärastiste paratamatut järgnemist – hetke, mil Vargamäel maitsti hea ja kurja tundmise puust ja kaotati süütuse seisund -; kui poleks olnud seda esimest suutäit, oleksid jäänud tulemata ka kõik järgmised.
Kui Andresel saabub samasugune hetk – Krõõt on suremas -, siis tema ei vaata minevikku (vaid hetkeks vilksatab kahjutunne, miks polnud ta Krõõda nõrgemat konti arvestanud); ikka viibib ta tulevikus: ta on nõus loobuma kõikidest talle jumala poolt ette nähtud poegadest, et vaid Krõõt elama jääks. Ka mõtlemiseks antud aeg ei sunni Andrest minevikku pöörduma, niivõrd on tema elu Vargamäel ettepoole suunatud. Ülim ohverdus on talle ta tulevikuplaanide muutmine.
Krõõdal pole Andrese võimsat ettesuunatuse jõudu, tema püsib loo keskel, pürgimata Andrese kombel sellest ettepoole. Nii ei jõua ta Andrese tempole vastu pidada. Maha jääda ta ka ei saa, on nad ju mees ja naine. Ei jää üle muud kui loost välja astuda.
Andres valib oma uueks naiseks Mari, kes ei allu töökoormale, vaid ajab toimetusi enda ees valmis, nii nagu Andres ajab kive maa seest välja. Mari ja Andres oleksid võinud täiuslikult ühineda ühte loorütmi, kui poleks olnud Jussi. Jussi enesetapp on raskuskeskmeks, mille poole tekst hakkab peale Krõõda surma tõmbuma ja mille mõjuväljast lugu ei vabane päriselt ka järgnevate köidete jooksul. Jussi surm muudab Mari elu suunalt vastupidiseks: proleptiline meelelaad asendub analeptilisega. Süütunne (mille põhjustajaks igatsus saada Andrese naiseks ja Vargamäe perenaiseks, kui Juss alles elas) jääb teda vaevama, iga juhuslik häda ilmneb kui karistus ja Indrek, patu läbi sündinud poeg, peab viskama kivi, mis Mari ka füüsiliselt ettesuunatusest eemale viib, sest toob piinarikka haiguse. Marist hargneb teksti palju vihjelisi Jussi- ja patuteemalisi analepsiseid.
Kui Andres elas koos Krõõdaga, siis oli nende suunatuse erinevusest tekkinud vastuolu piisav, et mitte lasta neil koos rõõmu tunda, aga polnud küllaldane, et muuta nende elu põrguks. Andrese ja Mari pro- ja analeptiline suund aga viisid eri suundadesse – ja elu muutus piinaks. Paratamatult hakkab Mari õnnetu olek ka Andrest rõhuma, tema proleptilisele olekule jalgu jääma. Ka Pearu krutskid takistavad liikumist, ja neist üle Andrese vanatestamentlik loojajõud ei käi. Sest Andrese loomis- ja valitsuspiir jooksis mööda Vargamäe liikumakippuvaid piirikupitsaid, ta pidi oma maailma rajama juba olemasoleva sisse. Pearu lähedusest sai tema tegevus pikkamööda üha enam häiritud, kuni Andrese enesegi suund läheb sassi, ta ei näe enam selgelt sihti, mida järgida, ta hakkab analepsist prolepsisega segamini ajama ning pöördub niimoodi märkamatult hoopis vales suunas, saades noorte elurõõmu takistajaks, vahetades jumala ära piibliteksiga, tõe ära oma õiguse tagaajamisega. Umbmääraselt tulevikku suunatud loo raskuskese on märkamatult haihtunud.
“Tõe ja õiguse” esimene osa lõpeb algusesse – Andres on poja kroonu saatnud ja tuleb nüüd peale kõrtsuskäiku koju, taas väljamäest üles nagu kunagi aastate eest. Kaks teekonda asetatakse Andrese mõtteis analepsise kaudu kõrvuti. Lugu sulgub iseendasse. Algne proleptiline jõud on vaibunud, selle peamiseks tulemuseks, kui millestki niisugusest üldse saab rääkida, on Indreku väljumine loo suletud ringist. Nii saab lugu võimaluse jätkuda, kuigi mahajäänuid see teadmine ei lohuta.
Teine köide on uueks alguseks. Nagu Krõõdal oli Vargamäel elades isakodu ununenud, nii haihtub ka Indreku möödunud elu juba rongis linna poole sõites: Kogu minevik tõmbus millegipärast Vargamäele kägarasse kokku ja muutus nagu unenäoks, muinasjutuks, peaaegu olematuks. Mis olnud, tundus kõik tähtsusetu; mis tulemas, nii tähtis ja suur, et tal puudus alles peaaegu igasugune sisu.” (Tammsaare 1981b: 5). Indrek on täis proleptilist teadmisjanu; et tal pole võimalust ega vajadust isa kombel maailma luua, siis avaldub tema edasiliikumistung püüdes avardada oma maailma piire, õppida tundma olemasolevat. Isa jumalarollile järgneb nüüd Indreku jumalapoja, lunastaja roll, seetõttu on tema suhe ümbritsevaga teistlaadne: kui vana Andres suhestus eelkõige oma loometööga, oma Vargamäega, siis Indrek peab olema ühenduses ühiskonnaga. Seetõttu vaibub Indreku proleptiline hoog peatselt, oluliseks muutub ümbritsevas ringi vaatamine, olemasoleva maailma tundma ppimine – esimesele köitele iseloomulik ettepoolesuunatus asendub külgedele kaldumisega, algul edasivaatav pilk silmitseb nüüd vasakul ja paremal asuvat.
Teose lõpposas tegevus kulmineerub, Indrek salgab jumala ja peab Mauruse koolist lahkuma, Tiina aitamise pärast loobub ta oma värskest tõest – neil otsustavatel momentidel kuhjuvad analeptilised pildikatked läbitud loos sisalduvate raskuskeskmetega üksteise peale. Lohutades nutvat Tiinat meenub ema põllul värskel mullal roheliste kartulivarte vahel – sest mõlemal korral on Indrek unustanud iseenda. Pildid läbielatust kerkivad esile ka Mauruse juurest lahkununa plangu najal konutades: Oli kusagil mingisugune vana voorimees, kellegi punane habe, kellegi naeratav nägu, kes surus oma põlved talle vastu reisi, keegi kusagil lumes, kusagil värava taga, esimesed suudlused tuksatavaile huulile, mingisugused rohulajud tänavakivide vahel, kirju kass, pääsukesed, tassikõrvad ja veel midagi, veel keegi” (Tammsaare 1981b:362). Mälestused ilmnevad metonüümselt, iseloomulik detail on piisav, väljendamaks kunagist emotsiooni. Kõige olulisemad, loo raskuskeskmeina toimivad hetked koonduvad Indreku teadvuses ühte ja tõusevad köitest köitesse järgneva lisandudes analepsisena taas esile, kusjuures tavaliselt meenub mingi üksik, võib-olla kõrvalise tähtsusega detail; ema käed haigevoodil tuletavad meelde Ramilda käsi, ema kõnega tulevad silme ette kartulipealsed kiviviskamise põllul, Ramildaga meenub kas määrdunud taskurätik või rohulajud õues. Ning lisandub ka mõni oluline mälestuskild sama köite jooksul toimunust, mida järgmises köites enam ei meenutata. Taoline kulminatiivne meenutushetk on kolmandas köites emale mürgi andmine. Nii võrdsustatakse need hetked omavahel – tegemist on sama sündmusega.
Viies köide kujutab endast nii ühte terviklikku eluringi kui ka viieköitelise keti alguse ja lõpu ühenduslüli. Kaks köidet, esimene ja viimane, asetuvad kohakuti, viimases peegeldub esimene – tegevustikku saadavad pidevad võrdlused aastatetaguse Vargamäega, tekst on analepsistest läbi pikitud. Juba Indreku Vargamäele naasemine iseenesest pole ju muud kui analepsis. Aga see ei õnnestu, Indrekul pole seda v imu, et ta suudaks tühistada kogu eelnenud loo. Ta ilmub küll pasteldes ja nartsudes vanadele kohtadele, et tunda end endisena, aga vanu kohti ei ole enam, nii nagu temagi ei saa ennast endisena tunda. Kõik möödunu paistab helges valguses, paistab olevat olulisem kui käesolev. Ja Indrekule kangastub, et kogu elu polegi muud kui mälestus või mälestuste mälestus, kõik ülejäänu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada … Pisinatukene lõhna kusagil vanas tuhmunud kirjadega kirstunurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammukadunud naisest või mehest, see on inimese elu. (Tammsaare 1983b: 366). Analeptiline alge on saavutanud lõpliku võidu, minevik on varjutanud nii tuleviku kui oleviku.
Niikaugele on jõudnud lugu, mis alustab Andrese proleptilisest edasipüüdluskirest. Lastakse alla küll Vargamäe jõgi, aga seegi näitab vaid Andrese elutsükli kuulumist ühte suuremasse ringkäiku – sest oli ju varemgi soo asemel kõlisev laas jõe ääres laiunud. Lugu sulgub samasse kohta, kust ta on alanud, Andres ja Krõõt astusid kord esimest korda väljamäelt üles, nüüd sammuvad Indrek ja Tiina viimast korda väljamäelt alla, et alustada taas ühte ringikujulist teekonda, mis ei vii oma alguspunktist kaugemale. Tiina saab lahkudes kaasa Krõõda rätiku, mis on kui mateeriasse valatud analepsis.
On vist paratamatu, et kui lugu tahab välja jõuda oma algusesse, peab ta muutma oma suunda, ta peab vahetama proleptilise püüdluse analeptilise vastu, ta peab püüdma tagasi alguse poole – ei saa teha olematuks kõike vahepeal sündinut, aga saab tuua inimesele tundmuse, et kogu inimkondki terve oma elu ja hädadega, võitluste ja valudega on pisitillukene täppekene mälestuse kõrval.” (Tammsaare 1983b:366). See on vastavuses Tammsaare elukontseptsiooniga.
Kirjandus:
Genette, Gérard 1987. Narrative Discourse: An Essay in Method. Tõlk. Jane E. Lewin. Ithaca: Cornell University Press.
Tammsaare Anton Hansen 1988. Lunastusest. – Kogutud teosed 16. Tallinn: Eesti Raamat, lk.603-606.
Tammsaare, Anton Hansen 1981a. Tõde ja õigus.I – A.H.Tammsaare. Kogutud teosed 6. Tallinn: Eesti Raamat.
Tammsaare, Anton Hansen 1981b. Tõde ja õigus. II – A.H.Tammsaare. Kogutud teosed 7. Tallinn: Eesti Raamat.
Tammsaare, Anton Hansen 1982. Tõde ja õigus. III – A.H.Tammsaare. Kogutud teosed 8. Tallinn: Eesti Raamat.
Tammsaare, Anton Hansen 1983a. Tõde ja õigus. IV – A.H.Tammsaare. Kogutud teosed 9. Tallinn: Eesti Raamat.
Tammsaare, Anton Hansen 1983b. Tõde ja õigus. V – A.H.Tammsaare. Kogutud teosed 10. Tallinn: Eesti Raamat.
Tammsaare, Anton Hansen 1990b. Tõe ja õiguse pärast. Ühe vanakirjaniku kiri noorkirjanikule. – A.H.Tammsaare. Kogutud teosed 17. Tallinn: Eesti Raamat, lk 446-449.