Epp Annus

Rahvuslik essentsialism kui post/dekoloniaalne fenomen

Juri Lotmani väitel on kategooriad „meie“ ja „mitte meie, veider või võõras“ alati olnud orientiirideks kultuurilisel enesemääratlusel, määratledes ja kehtestades piire sotsiaalsete ringkondade ja ühiskonnaklasside vahel, etniliste gruppide ja rahvuste vahel. „Kollektiivsete identiteetide väljal on alati tegu „meie“ loomisega, mis saab olemas olla üksnes „nende“ eraldamise kaudu,“ kirjutab Chantal Mouffe. Nõukogude võimu aastatel hoidsid eestlased oma rahvuslikku enesemääratlust alal muuhulgas ka pideva püüdlusega heita uustulnukatest venekeelne elanikkond välja rahvuse intiimsuse sfäärist, s.o „meie“ kujuteldavast, ideaalsest sfäärist. Paratamatult kätkes niisugune kaitsev hoiak eneses essentsialistlikke hoiakuid.

Postkoloniaalsete uuringute raamistikus ilmneb rahvuslik essentsialism kui (post)koloniaalsete ühiskondade tüüpiline omadus.