Erika Renel
Mugandujad ja mässajad Leo Metsari psühholoogilises proosas
Tartu Ülikool
Leo Metsari kolm psühholoogilist romaani, “Unistused ei sure” (1960), “Päikesevanker” (1964) ja “Ripsmetuss” (1971), kirjeldavad varatäisea kriisis vaevlevate intellektuaalide ja tööliste hinges arenevat viirastuslikku kooslust mälestustest ning illusioonidest. Romaanides on ruumi jäetud ka olmesfäärile, mis võimendab viisi, kuidas peategelasi ühendavad painajalikud taagad, nagu eneseteostus ja enesekehtestus, lahjendavad noorte naiivseid ambitsioone ja suruvad maha nende unistused. Korduma kippuvad märksõnad Metsari proosas on karjäär, keskkond, kollektiiv.
Tegelasgaleriis puutume kokku erinevate elualade ja -stiilide esindajatega: pühendunud ajaloolased-arheoloogid, ontlikud kooliõpetajad, saatuslikud arstid ning boheemlaslikud literaadid. Leidub ka anarhiste, feministe ning teisi toonasesse sootsiumisse äärmiselt kriitiliselt suhtuvaid intellektuaale, kelle isemõtlemine ajapikku mandub või alkoholi tõttu nüristub. Kirglik mässumeelsus muutub põhimõtteliseks trotsiks või väljendub vaid munaks mätsitud mässuna mugandunud tegelinskite alalhoidlikes väljaütlemistes. Mugandujate näiteks teostes on peenutsevad kultuuriinimesed, vana rasva peal elavad teaduslikud tegelinskid, väiklased õppejõud, tühised üliõpilasaktivistid. Peategelasedki saavutavad aegajalt näilise kompromissi ühiskonna ning kollektiiviga, kuid neid ühendab omavahel teoste lõpuni nende sisemuses hõõguv rahulolematus.
Narratiiv on konstrueeritud nõnda, et moraalina jääks kõlama hiline taipamine: liigne tuhin ja ennastunustav õhin erialases töös, mille algtõukeks on teistele oma väärtuse tõestamine, sunnib inimesi hoopis üksteisest võõranduma. Näiliselt hukutab peategelasi isepäine ettekirjutustest mööda vaatamine, liiga kaugele pürgimine; nendes põlev sisemine säde luua midagi enneolematut muudab tühiseks elu väikesed igapäevarõõmud. Siiski on näiteks, et riskimine pole alati mõttetu, tõik, et Metsari teostes hirmutavad mehi leiged naised ja paeluvad vaid karakteriga neiud, kättesaamatud ja kõrgid naised, kelle nimel peab võitlema.
Teoseid läbib teljena usk homo futurus’esse ning soov luua uut tüüpi teadlane, kuid tehnoloogilisse revolutsiooni suhtub Metsar tegelikult skepsisega, kirjeldades kordades haaravamalt looduse ja müstiliste, saatuslike juhuste rolli inimese elus. Noorteadlane Rein Puusepp ei näe tähistaevas sputnikuid, vaid vanade eestlaste tööriistakuuri. Tegelased, kelle kaasaegseteks kolleegideks on tähenärijad, lõõpijad, pugejad ja joodikud, imetlevad vanaisade loodustunnetust ja mütoloogilisi heeroseid; tsensuuri trotsides viidatakse nii vanemale ühiskonnakorraldusele kui helgemale süsteemile.