Elulugu

Gustav Wulff sündis 1. jaanuaril 1865 (vana kalendri järgi 20. detsembril 1864) Lõuna-Tartumaal Vastse-Otepää vallas Juusa talus rentniku pojana, peale Gustavi oli peres veel neli venda.

Esimese hariduse sai G. Wulff Maaritsa apostelliku õigeusu kihelkonna- ja Tartu Jüri kiriku koolist. 1880 astus G. Wulff Tartu venekeelsesse kooliõpetajate seminari, mille lõpetas 1884 II auhinnaga.

1885-92 töötas G. Wulff õpetajana Puhja kihelkonnakoolis, kust ta revolutsioonilise kirjanduse levitamise tõttu tekkinud tülide pärast lahkus. 1892-94 oli G. Wulff koduõpetajaks Amblas apteeker F. Kossovi juures. Seejärel laskis ta end kodukohas Vana-Otepääl vabanenud vallasekretäri kohale valida, töötades seal kuni pensionile minekuni 1937. Väljaspool tööd võttis G. Wulff aktiivselt osa erinevate seltside tegevusest Vana-Otepääl, nt oli ta koos oma noore naise Olga Wulfiga aktiivne Otepää karskusseltsi tegelane.

Otepää ligiduses asuv Lõhmuse talu Nüpli järve ääres on G.Wulff naise Olga Wulffi kodukoht. Seltskondlikult agara ja aktiivse tegelasena jõudis G.Wulff siia alles hilises vanaduspõlves ja siit saadeti luuletaja talvel 1946 ka oma viimsesse rahupaika. Mälestuse jäädvustamiseks paigutati 1960 Lõhmuse elamu seinale mälestustahvel. Sündmus kujunes rahvarohkeks.

Kirjanduslike katsetustega alustas G. Wulff Tartu seminaris, kus talle eriti suurt mõju avaldas eesti keele õpetaja Mihkel Veske. M. Veske mõjul kujunes õpilaste seas elav kirjanduseharrastus; huvid ulatusid emakeelse kirjanduse tundmaõppimisest iseseisvate luulekatseteni, mis koondati väljaandesse Seminari sulemehed. Almanahh sisaldab peale G. Wulffi ka hiljem tunnustatud luuletajate Jakob Tamme ja Peeter Laredei esimesi trükiproove.

Luuletajana võttis G. Wulff endale peudonüümi Gustav Õis, seejuures kasutas ta sageli ainult varjunime initsiaale G. Õ. Tõenäoliselt lootis noor luuletaja nii vältida tagakiusamist tema lauludes ilmekalt väljendatud rahvuslike meeleolude pärast. G. Wulff-Õie varasemad värsid ilmusid 1882 Sakalas. Seminaristina kirjutas G. Wulff-Õis ka oma tuntuima luuletuse “Ööpikule”, mis ilmus Eesti Postimehe Muusiku lisalehes nr 5/6 1883. See laul, millele viisi komponeeris kaasõpilane Karl Ramm, sai üldtuntuks ning kujunes üheks ärkamisaja võitlusteoseks.