1882-85 oli Karl August Hermann Eesti Postimehe toimetajaks. Ostnud ära Pärnu Postimehe, hakkas K. A. Hermann seda 1886 Tartus Postimehe nime all välja andma. K. A. Hermann avaldas 1885-97 esimest eesti muusikakuukirja Laulu ja mängu leht ja 1898-99 kirjanduslikku ajakirja Rahva Lõbu-leht, 1906 ajalehteValgus ja 1906-07 ajalehte Hüüdja.Alates 1889 töötas K. A. Hermann eesti keele lektorina Tartu Ülikoolis.
Keeleteadlasena osales K. A. Hermann kirjakeele ühtlustamises ja normeerimises. K. A. Hermann avaldas esimese täieliku eestikeelse grammatika (1884-1896) ning tuletas-lõi rohkesti uusi sõnu grammatika, terminoloogia, muusika jm alal. Peamiselt teatmeline väärtus on K. A. Hermanni koostatud “Eesti kirjanduse ajalool” (1898). Pooleli jäi esimese entsüklopeedia avaldamine (1900-1906). K. A. Hermanni luulelooming jäi pinnaliseks ja trafaretseks. K. A. Hermanni jutuloomingust on tuntuim tema muinasromantiline lugu “Auulane ja Ülo” (1887).
K. A. Hermann oli mitme üldlaulupeo korraldajaks ja koorijuhiks. Ta avaldas ohtralt muusikat propageerivaid, muusika allegooriat ja muusikaajalugu käsitlevaid kirjutisi, samuti noote ja koorilaulukogumikke.
K. A. Hermanni ooperikatsetus “Uku ja Vanemuine” (1908) jäi asjaarmastajaliku laulumängu tasemele, ent tema rohkes kooriloomingus on väärtust mitmel meloodilisel isamaalaulul, nt: “Isamaa mälestus”, “Munamäel”, “Minge üles mägedele!”, “Kungla rahvas”. K. A. Hermann oli rahvusliku liikumise mõõnaperioodi silmapaistvamaid ja mitmekülgsemaid kultuuritegelasi, kes pidas peamiseks rahva kultuurilist virgutamist, seda eriti keeleteaduse, kirjanduse ja muusika viljelemisel.