Uurimus, millel põhineb minu ettekanne, tõukub tõdemusest, et vähemalt eesti kultuuriruumis on üldlevinud rahuolematus kriitikaga. Kriitika taset peetakse madalaks, kuid selgusetuks on jäänud, mispärast see nii on. Seletust pole sellele, miks rahul ei olda või kes täpselt millega rahul ei ole. Sellest tulenevalt tahtsingi uurida, mis on selle hinnangu taga: mida peetakse kriitika puhul probleemideks ning millest need probleemid võiksid tuleneda. Teema piiritlemisel on ajaliseks raamiks käesoleva sajandi esimene kümnend ehk nullindad, mis kriitika arengus on aga iseenesest äärmiselt tinglik piirang. Materjali osas on piirdutud sel perioodil trükimeedias ilmunud metakriitiliste mõtteavaldustega.
Kuna üheks huviks oli ka uurida, kas praegust kriitikat saaks vaadelda vähem sõltuvalt konkreetsest valdkonnast, siis said võrdluseks valitud kaks kunstivaldkonda: teater ja kirjandus. See ei tähenda aga, et näiteks muusika- või kunstikriitikat ei võiks samal moel uurida, mis annaks kindlasti huvitavaid tulemusi.
Teatri- ja kirjanduskriitika põhilised probleemiasetused näitasid esialgu seda, et kaks vormilt vägagi erinevat kunstiharu seisavad kriitika üldiste küsimuste valguses paljuski sarnaste probleemide ees. Kriitika kohta avaldatavaid arvamusi on sealjuures palju ning tihti on need vastuolulised. Põhilisteks probleemideks peetakse mõlemas valdkonnas nii kriitika pealiskaudsust kui oma funktsioonide mittetäitmist. Kriitika pole end aga diskursusena tõestanud, seda ei praktikute, lugejate ega kriitikute/teoreetikute endi silmis, mistõttu on kriitika kord ajakirjanduslik žanr, kord kirjandus- või teatriteaduslik tööriist, siis jällegi praktikute kannupoiss või “tavalugejate” harija. Kriitika ja kriitiku enesekehtestamine on seetõttu vaevaline, kuna teekonnal kas heakskiidu või enamasti lihtsalt enesekindluseni põrkub kriitik mitmete vastuoluliste ootustega, mida tal ei ole võimalik ühes kriitikatekstis täita. Seepärast vaatlengi natuke lähemalt ootusi ja ootajaid.