Heie Treier
00ndate kunsti ja kriitika sinusoidid
TLÜ
Sissejuhatus. Kunsti spetsiifika võrreldes kirjandusega seisneb üldjuhul visuaalse kommunikatsiooni dominandis (ehkki mõned kunstnikud ja isegi kunstivoolud on tõstnud esiplaanile verbaalsuse või kontseptuaalsuse). Visuaalsuse väljendamiseks on reeglina vaja rohkem materiaalset ressurssi kui üksnes paber ja pliiats. Ja erinevalt kollektiivsetest kunstiharudest, nagu teater või filmikunst, on kujutav kunst üksikvõitlejate tanner, kollektivism osutub siin enamasti ajutiseks pragmaatiliseks nähtuseks. Kunstimaailma toimimises etendavad olulist rolli professionaalsed näitusepaigad. 00ndate eesti kunstielu võib-olla suurim edulugu oli Kumu, mis valmis 2006. aastal. Praegu võib öelda, et Kumu on käivitunud üle ootuste hästi nii kohaliku kui ka rahvusvahelise koostöö tasandil ning asjatuks osutus kartus, justkui monopoliseeriks Kumu kogu eesti kunstielu oma kogude, arhiivide, saalide, kirjastuse, prestiizhi ja suurusega. Pigem on ta tasakaalustanud eri huvigruppe ning provotseerinud uue alternatiivse institutsiooni, Kaasaegse Kunsti Muuseumi tekke.
Teemaarendus. 00ndate kunstielu on paljuski 1990ndate erakordselt intensiivse ja kiirelt toiminud, kohati pealiskaudse kunstielu süvendatud edasiarendus. 1990ndate karismaatilised kunstnikud ja kriitikud tajusid end „maailmaavastajate“ ja „õpipoistena“, kes püüdsid vahetult pärast riigipööret ja piiride avamist maksimaalselt pihta saada laias maailmas toimiva kunstielu mängureeglitele ning saadud infot läbi seedides oma seisukoha kujundada. 00ndatel hakkasid suuri tegusid tegema aga need, kes olid 1990ndatel tudengid. Nende stardiplatvorm ja kogemus olid erinevad – õpetajate valulised õppetunnid võeti vastu enesestmõistetava tõena, puudusid traumaatilised mälestused nõukogude perioodist, ilmselgelt mängis nende maailmatajus olulist rolli interneti ja moodsa tehnoloogia poolt pakutu.
Loetleks erisuunalisi tendentse:
– kunstielu killustumine omavahel sõbralike huvigruppide, temaatikate, filosoofiliste platvormide järgi; soolisuse, seltskondlikkuse, põlvkondlikkuse printsiibil
– alternatiivsete institutsioonide loomine selle asemel, et võidelda olemasolevatega (nt kool Academia Non Grata, võrguajakiri Artishok, Kaasaegse Kunsti Muuseum jt)
– olemasolevate „vanade“ institutsioonide tugevnemine (akadeemilise kunstikirjutuse taastumine, kunst.ee ajakirja ilmuma hakkamine, Kumu valmimine)
– Eesti Kunstnike Liiduga seotud isiksuslikud/ideoloogilised konfliktid, mis kajastusid otseselt ka näituseelus (libanäitus „young British art“ Kunstihoones 2001 jpt näited)
– tugevneb trend jätkata samalt filosoofiliselt baasilt nagu 1990ndate foto-uuendusega seotud kunstnikud (kunsti põhinemine marksistlikul ja feministlikul kriitikal, jätkamine kohati isegi samade teemadega, näiteks uuel ringil „töö“, „võim“, “Eesti” analüütilises mõttes jms)
– kunsti kandumine üha rohkem festivalide/loovtööstuse formaati
Omaette analüüsi teema oleks kunstikriitika stabiilne allakäik ja selle objektiivsed ja subjektiivsed põhjused:
– kunstikriitika baasi kadumine massiajakirjanduses seoses ajakirjandusväljaannete kommertsialiseerumisega ja keskendumisega peamiselt skandaalidele (protsess tipnes viimsegi kunstikriitiku vallandamisega päevalehest 2010. aastal)
– kunsti avaliku maine allakäik eriti võrreldes 1990ndatega, esile on tõstetud vaatemängulised ja publikule arusaadavamad kultuurivaldkonnad (teater, film, muusika)
– kunstnikud kaitsevad magistri- ja doktorikraade, mis tähendab, et nad ise tegelevad ka kunsti analüüsiga ega vaja enam eestkostjat-kriitikut nagu nõukogudeaegne kunstnikutüüp, keda koolitati teadmises, et „kunst (visuaalsus) peab rääkima ise enda eest“, st kunstnik ei tohi olla verbaalselt osav
– kuna EKA-s koolitatakse kunstnikke ja kriitikuid samas koolis, on tekkinud kunstnik-kriitik-kuraator-hübriide ühes isikus, kelle jaoks pole kunstnik ja kriitik enam eraldi rollid;
– kui kunstnik, kriitik ja kuraator on ühes isikus, muutuvad tema kriitilised tekstid millekski muuks, kas apoloogiaks ja manifestiks või filosoofiliseks arutluseks
– festivali formaadis muutub kunst kuidagi „odavaks“ ja kunstikriitika žanris raskesti haaratavaks
– kunsti ja näituste taotluslik dematerialiseerumine nõuab kriitikult nähtu kirjeldamist ja ka põhjalikku dokumenteerimist tuleviku kunstiteaduse jaoks
– reaalse kunstikriitika kandumine internetti: 00ndate alguses „latera“ list, mis lõpetas tegevuse kui armutu isiklike rünnakute lahinguväli; praeguses reaalajas (kevad 2010) on sisuline kunstikriitika kolinud suhtlusvõrgustikku Facebook, sealseid arutelusid toimub reaalajas minimaalselt
– uusim initsiatiiv on taastada rahvusvahelise kriitikute organisatsiooni AICA eesti sektsioon ja selle baasil elavdada kunstikriitika olukorda
Lõpetuseks. Nii nagu 00ndad toetuvad 1990ndatele, antakse praegu edasi järjepidevust juba järgmisele aastakümnele.