Helen Kurss
Subjekti- ja tekstikäsitlusest keskaja filoloogias
Oma ettekandes keskendun autorlusega seotud küsimustele keskaegsete saksakeelsete tekstide uurimisel ja väljaandmisel.
Ettekujutustel autorist ja teosest/tekstist on keskaja filoloogia seisukohast eriline roll. Erinevalt uuemast kirjandusloost, kus käsitletav tekst on enamasti antud, peab keskaja filoloogia oma objekti kõigepealt ise (re-)konstrueerima. Selleks tuleb eelnevalt otsustada, mis üldse on filoloogilise huvi objekt ning milliste meetoditega sellele läheneda. Jaotades filoloogilise töö tinglikult editsiooniks ja interpretatsiooniks, on selge, et teksti avaldamine eeldab teatavat ettekujutust tekstist: editsioonile peab eelnema interpretatsioon.
Huvi vanema rahvakeelse kirjanduse vastu tekkis rahvusromantika kiiluvees ning oli kantud ajastule omastest ettekujutustest subjekti, „autori” ja „teose” kohta. Neid võib kokku võtta järgmiselt: teos on luuletaja (autori) originaalne looming ja tema isiksuse väljendus; avaldatud teos on oma lõplikul kujul luuletaja poolt autoriseeritud. Sestap oligi 19. sajandi filoloogia esmaseks ülesandeks originaali või vähemalt sellele võimalikult lähedase tekstikuju (arhetüübi) taastamine.
Keskaegne tekstimaterjal muudab niisuguse ülesande täitmise raskeks: tekstid on enamasti säilinud mitmes variandis, kusjuures autorivariandid ei eristu selgelt „tradeerimis-variantidest”. Ja kes üldse on siin autor? Paljud tekstid on anonüümsed ning pole teada, kas nende säilinud kuju on ühe või mitme inimese looming. Pikemate eepiliste teoste puhul peetakse võimalikuks mitut „autorit”. Ka kindla autorinimega seotud tekstid võivad varieeruda samal määral kui anonüümne looming, kusjuures ükski variantidest ei pruugi olla vigane.
Juba pikemat aega on medievistid otsinud uusi lähenemisteid keskaegsele kirjasõnale. Postmodernsete teooriate retseptsioon 1980. aastate teisel poolel andis selleks uusi impulsse. Kuulutati välja nö „uus filoloogia”, mis vastandus teravalt „vanale”, puhkesid kohati poleemilised vaidlused selle üle, kas „autor” ja „teos” kuuluvad ajaloo prügikasti. „Keskaeg” – juba algselt ideoloogiline konstrukt – võimaldab taas vastandamist modernsusele ja rakendamist postmodernsuse nii nagu omal ajal rahvusluse teenistusse.
Küsimust „autorlusest keskajal” ei ole siiski võimalik teoreetiliselt ette ära otsustada, vaid sellele vastuseid leida üksnes tekste ja nende tradeerimist uurides.