„Tean, et ma midagi ei tea”. Kuidas õpetada kirjandust arvutimängude ajastul? Algaja õpetaja märkmed
Kuidas teha selgeks, mida õpilased teavad? Kutsu vestlema raamatutest. Mida olete lugenud? Mida loete praegu? Üsna varsti selguvad teadmatuse laigud, suuremad ja väiksemad.
Raamatud – vanasti ja praegu. Mark Twaini „Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused“ tundus aastakümneid tagasi hoogsa ja põneva loona. Praegu on see muutunud väga aeglaseks tekstiks, mida on vilkuvate piltide taustal raske lugeda.
Kirjandusõpikud põhikooli lõpetajatele vananevad kiiresti. Maailm muutub, noored lähevad sellega kaasa, õpikud ei jõua järgi. Selles olukorras tuleb loota pigem õpetajale kui õpikule.
Rohkem loovust kooli! Haiku ja eesti haiku, google-poetry ja blackout-poetry! Katsetame (õpetaja teeb kaasa) ja arutame tekstide üle. Nii saavad õpilastest märkamatult autorid ja arvustajad.
Rohkem meedia kasutamist tunnis! YouTube ja Luuluri esinemised, Jupiter ja dokumentaal Alverist, „Tähelaev“ ja portreelood Karl-Martin Sinijärvest ja Contrast. Ja loomulikult ekraniseeringud.
Kirjandus on kunst, aga ka ajugümnastika. Tuglase novellis „Popi ja Huhuu” polnud kirjas, kes oli Popi ja Peremees. Samas on antud nende kohta vihjeid. Kes leiab need kohad tekstis üles? Mis on selle teksti eripära? (Lõhnad ja värvid on kirjeldatud suure üksikasjalikkusega.) Kas keele järgi on tunda, et see teos on kirjutatud sada aastat tagasi? Mõtleme koos, arutame. Mida rohkem on kommentaare, seda paremini mõistame teksti. Taoline lähenemine aitab arendada funktsionaalset lugemist.
Kirjandus koolis – kas tüütu kohustus või põnev ja mõtlema panev aine? Mida saab teha õpetaja, et lapsed loeks rohkem? Oluline on teoste valik, köitev sissejuhatus, seos tänapäevaga. Praeguste noorte jaoks on Facebook eilne päev, vähesed kasutavad seda, seda enam on nende jaoks vananenud tavaline book, traditsiooniline raamat. Sellega tuleb arvestada, et meil ja mujal maailmas loodud kirjanduslikud tähtteosed jõuaksid ikkagi õpilasteni.