Iivi Masso
Keel kui relv
Eestis valitseb lisaks tavapärasele soolisele determinismile ka arusaam, et “poliitiline korrektsus” on ameerikalik idiootne väljamõeldis, mida pole Eestisse vaja importida ja mis rakendatuna mõjuks väljendusvabadust ja keele rikkust pärssiva mõttetu piiranguna.
Sean kahtluse alla oletuse, et keele rikkus kannatab, kui inimesi rühmadena naeruvääristav ja alavääristav keelekasutus tunnistatakse “halvaks maitseks”. Samas juhin tähelepanu sellise alavääristamise keelevälistele kõrvalmõjudele. Tembeldavat keelekasutust esineb erinevatel tasanditel, piirid lihtsalt alavääristava kõne ja vägivallale õhutava vihakõne vahel on hägused. Tavapärane gruppide paikapanek, olgu objektiks tðuktðid, naised, homod, “neegrid” või väliseestlased, mõjub ilkumise objektile lihtsalt masendavalt, halvemal juhul eneseusku pärssivalt. Äärmuslikel juhtudel aga julgustab selline vihkamine või naeruvääristamine kõvemaid vihkajaid vägivallale ja tuimastab “korralikke” inimesi sedavõrd, et nad hakkavad vägivalda aktsepteerima.
Arutlusele tulevad äärmuslikud näited: rahvuslik viha, rahvarühma tembeldamine. Hitleri kui patoloogilise isiku kujunemine Austria-Ungari avalikus diskursuses valitsenud üldises juutide mõnitamise õhkkonnas – kas võib seda mõnitamist pidada süütuks? Kus on vägivalla ja lihtsalt narrimise piir? Seksuaalsusest ja vägivallast –
n.-ö. seksuaalse sõnavabaduse, pornograafia, üliseksualiseeritud ja objektiveeritud naise imidþi, prostitutsiooni ja naistevastase vägivalla vahelised seosed. Konkreetseks näiteks äsja aset leidnud mõrvajuhtum Helsingis, kus bordellis naise surnukspeksmist pealtkuulnud ei sekkunud, oletades, et tegu on “raju” seksiga. Kirjanduslikuks näiteks toon Vaapo Vaheri vägivallast pursuva kirjatüki “Aktivistis” feministidest kui salamahti vägistamismõrva norivatest masohhistidest. Elame hoiakute keskel, mis soosivad vägivalda. Kõnekaid näiteid sellest on ka Rootsis aset leidnud homomõrvad.
Äärmuslikud näited jäävad enamiku inimeste igapäevases elus kaugeks, ometi on põhjust vaadata kriitiliselt ka tavapärast keelekasutust, alates põlglikust “naiste värgist” kuni naisepeksunaljadeni, mida viskab mh. presidendikandidaat Tulviste. Kuidas mõjutab see tüdrukute enesehinnangu kujunemist? Missugune on kirjanduse ja kirjanike roll? Kui palju võlgneb Skandinaavia oma tänase suhtelise soolise võrdsuse eest Pipile? Need on juba publikule suunatud küsimused.