Indrek Ojam
Modernism eesti kirjanduses kui üleminekuajastu historiograafiline ja ideoloogiline probleem
Ettekande probleemipüstitus puudutab ühe kõige kesksema kirjandus- ja kultuuriloolise mõiste modernism kasutusdünaamikat eesti kirjandusdiskursuses, nagu see kujunes välja nõukogudejärgsel nn üleminekuperioodil ja on ilma suuremate muutusteta säilinud 21. sajandi teise kümnendi keskpaigani. Kui praegusest perspektiivist tundub, et üleminekuperioodi kõige kesksem kirjanduslooline ja -teoreetiline arutlus toimus postmodernismi ümber, siis eeldaks see justkui sisaldavat endas ka põhjalikumat ja süstemaatilisemat modernismi problemaatika läbiarutamist, mida aga toimunud ei ole. Nagu on mitmes kohas osundanud Tiit Hennoste, on postmodernism ja modernism Eestis saanud kummastaval kombel kirjandusrefleksioonide aineseks enam-vähem ühel ajal (kusjuures postmodernism on olnud isegi eelistatum analüüsi juhtiv kategooria), s.t perioodil, mida võiks lihtsustades nimetada üleminekuajaks. Peamine viis, kuidas modernismist (nagu ka postmodernismist) eesti kirjanduses on räägitud, põhineb selle kui mõiste tarvilike tingimuste eritlemisel ja teoste liigitamisel.
Ettekande (ja käimasoleva uurimuse, millel see ettekanne põhineb) esimese osa moodustab sõna modernism lühike genealoogia eesti kirjanduskultuuris. Kui sajandi algul tähendas see sõna lihtsalt moodsat, vanemale realistlikule ja naturalistlikule kirjandusele vastanduvat kirjandust, siis üleminekuajaks, kui on tekkinud esimesed tõelised modernismi mõiste kesksed akadeemilised uurimused, on sellest saanud juba pigem periodiseeriv kategooria. Omaette vaatlust väärib ka nõukogude periood, mil sõna modernism kirjandusuurimises peaaegu ei esinenud, kuid esteetilisest uudsusest ja progressist räägiti sellegipoolest, kasutades teisi väljendeid.
Ettekande ja uurimuse põhiline väide on, et meile tuleks kasuks hoopis Fredric Jamesoni vaimus modernismi mõiste narratiivse ja periodiseeriva dimensiooni teadvustamine, mis laseks mõelda eesti (ja laiemalt Balti) modernismi eriomasest ajaloolisest trajektoorist. See tähendaks eelkõige tegelemist eelnevate tõlgenduste varjatud ideoloogiliste ja ajaloofilosoofiliste eeldustega ning väldiks teistest kirjandusruumidest pärit tõlgendusmudelite importimist ja liiga jäika otserakendamist eesti materjalile.