Indrek Ojam
Ene Mihkelsoni romaanide (po)eetikast ühe modernismi-debati kontekstis
Ettekande eesmärgiks on asetada Mihkelsoni romaanilooming arutelude konteksti, mis seovad modernistliku kirjanduse algupära laiema representatsioonikriisiga ühiskonnas, mida on viidud tagasi 19. sajandi keskpaigani ning mille kulminatsioonina nähakse tihti 20. sajandi totalitaarseid režiime ja nende poolt toime pandud genotsiide. Kirjanduslikus kujutamises vastab sellele ajaloolisele konstellatsioonile mõnede oluliste tõlgenduste järgi (Kern 2011, Eysteinsson 1990, Jameson 2013) realismi kriis, millele modernism oma eri ilmingutes alternatiivi pakub. Mind huvitab oma ettekandes ja käsilolevas uurimistöös sellemodernistliku alternatiivi suhe romaanivormis sisalduva jutustuse sidususega. Modernismi on paljudes käsitlustes seotud narratiivist loobumise, fragmentaarsuse ja nõndanimetatud stseenilise kujutamisega, milles domineerib meeleline ja afektiivne kirjelduslik mõõde (Jameson 2013). Ameerika ajaloolane ja kirjandusteoreetik Hayden White on spekuleerinud, et holokausti jt modernse tsivilisatsiooni ekstreemsed sündmused on realistlike võtetega adekvaatselt kujutamatud ja modernistlikud anti-narratiivid pakuvad ainsa võimaluse vältida nende sündmuste puhul moonutavaid fantaasiaid või ebaeetilist fetišeerimist (White 1999). Eesti kirjandusuurijad Eneken Laanes (2009), Eva Rein (2010) ja Aija Sakova (2020) on oma töödega Ene Mihkelsoni loomingu juba asetanud selle suure, olulisel määral ka 20. sajandi teise poole ajaloolaste seas peetud debati keskmesse.
Mind huvitavad Mihkelsoni proosa poeetilised nüansid, mis on niisuguse probleemipüstitusega ühenduse taganud. Kas nende romaanide tähendust on võimalik taandada klassikalisele narratoloogiale (nt Gerard Genette’i uurimused) omasel viisil jutustuse funktsionaalsete osade toimeks? Kui mitte, siis kuidas iseloomustada ja tõlgendada seda osa tekstist, mis on jutustuse suhtes autonoomne?
Kui ka eesti kirjanduse modernismi-lugu on lugu narratiivist loobumisest, on Mihkelsonil selles loos tähtis koht, mis vajab veel eksplitseerimist. Soovin oma ettekandes juhtida tähelepanu isepärasele ajavormile, mis kasvab välja Mihkelsoni romaanide tekstist, eriti selle kohtumiste ja kõneluste episoodidest, kus minajutustaja oma partneriga vestleb. Nendes tekkiv olevikuaeg näib alatasa endasse sulatavat vahepeal moodustuvat narratiivi. Näiteks võib öelda, et Kaataga kohtumise ja vestlemise stseen ei alga ega lõppe „Katkuhaua” jooksul fenomenoloogilises mõttes kordagi, vaid moodustab määramatuse tsooni, kuhu jutustus saab aina naasta. Analoogsel viisil ei alga ega lõpe selgelt ka „Ahasveeruse unes” minajutustaja läbirääkimiste stseen Vilmaga, kuna Mihkelson on võimeline siirdelise võttega väga erinevaid teksti osi selle lõputu vestluse osaks muundama.
Kirjandus
Eysteinsson, Astradur 1990. The Concept of Modernism. Ithaca and London: Cornell University Press.
Jameson, Fredric 2013. The Antinomies of Realism. London, New York: Verso.
Laanes, Eneken 2009. Lepitamatud dialoogid: subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis. Tallinn: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus.
Kern, Stephen 2011. The Modernist Novel: A Critical Introduction.
Rein, Eva 2010. Joy Kogawa „Obasan” ja Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse uni” kui ilukirjanduslikud traumanarratiivid. – Jutustamise teooriad ja praktikad. Koost Marina Grišakova. Tartu Ülikool: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 205–223.
Sakova, Aija 2020. Mäletamise poeetika. Ene Mihkelsoni ja Christa Wolfi romaanid lähivaates. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.
White, Hayden 1999. Figural realism. Studies in the mimesis effect. Baltimore, London: Johns Hopkins University Press.