Ivo Heinloo
(Post)koloniaalne homo sovieticus ja Eesti
Tallinna Ülikool
Minu ettekanne käsitleb postkolonialismi teooriate ja nendes sisalduvate võtmemõistete kasutamise võimalikkust Eesti NSV kultuurisituatsiooni analüüsimisel. Postkolonialismi teooriates on koloniseeritud subjekti kirjeldamisel kasutatud termineid nagu “hübriid” ja “mimikri” (vt. näit. H. Bhabha), mis teatud tingimustel ja mingil määral on
kasutuskõlbulikud ka eesti kultuuriloost kõnelemisel. Mil moel, seda püüan ettekandes mõnede näidete varal selgitada.
Lääne traditsioonilises postkolonialismi diskursuses, mis on tegelenud peamiselt n-ö kolmanda maailmaga, puudub vaatenurk Baltikumile või laiemalt kogu NSV Liidule. Viimaste aegade tendents kultuuriuurimuses on siiski püüe Ida-Euroopat postkolonialistidele “atraktiivsemaks” muuta, seda ka Eestis (vt. E. Annuse, P. Peikeri, T. Hennoste tööd). Nagu selles vallas teedrajava kogumiku “Baltic Postcolonialism” eessõnas on öeldud, ei tuleks nimetatud problemaatikale läheneda enam küsimusega “kas”, vaid pigem “kuidas”.
Loomulikult leidub postkolonialismi teoorias endaski palju vastuolusid – nii näiteks pole ajalooliselt alati lihtne otsustada, mida pidada kolooniaks ja mida emamaaks. On ju osa Suurbritanniast, imperialistliku koloniaalvõimu markantseimast esindajast, olnud ise mingil perioodil koloniseeritud prantslaste poolt jne. Samuti peab olema ettevaatlik, kõrvutades mõisteid “postsovjetlik” ja “postkolonialistlik” – eesliide “post-” ei tohiks sellise analüüsi puhul mõjuda kitsendavalt, osutades pelgalt kolonisatsiooniperioodi-järgsele ajale, vaid võiks pigem tähendada koloniseerimise-järgset, mistap vaatluse alla kuulub kultuurisituatsioon alates koloniseerimise hetkest.
Tegelikult kogu nõukogude aeg, kuid iseäranis stalinismiperiood esitas siinsele kohalikule kultuurieliidile väljakutse: kuidas tulla toime uute oludega, kuidas reageerida võimu esitatud nõudmistele, uutele kontseptsioonidele kirjanduses, kunstis ja muus kultuurielus, kuidas leida tasakaal kollaboreerimise ja vastupanu, mugandumise ja endaksjäämise vahel. Need üldinimlikud ja universaalsed küsimused puudutavad kõiki koloniseerituid, millised ka ei oleks nende kultuurilised eripärad või geograafiline asukoht.