Jaak Tomberg

Kirjandusest ja kliimakriisist

Inimmõjuline globaalne soojenemine ja selle pidurdamisega seotud ideoloogilised, (majandus)poliitilised ja institutsionaalsed väljakutsed kujutavad endast nüüdisaja üht kõikehõlmavamat ja pakilisemat kollektiivset murekohta. Olukorda on intensiivistanud hiljutised poliitilised sündmused – ning iseäranis USA vastne taganemine Pariisi kliimakokkuleppest.

Kõige selle taustal võib imeks panna, et ehkki inimtegevuse mõjust kliimamuutusele leidub kaalukaid teaduslikke tõendeid juba enam kui kakskümmend aastat, on kliimakriis sattunud haruharva kirjandusliku kujutamise objektiks. Raamatus „The Great Derangement. Climate Change and the Unthinkable“ tõdeb India kirjanik Amitav Ghosh, et isegi kui kirjanikud on käsitlenud kliimakriisi, ei ole nad seda teinud oma ilukirjanduslikus loomingus, vaid pigem selleks eraldi mõeldud esseedes. (Erandiks on teadusulmeline climate fiction või cli-fi, ent selle keskne narratiiv – peategelase kangelaslik võitlus apokalüptilise ilmakatastroofi vastu – ei pööra enamasti küllaldast analüütilist tähelepanu seda katastroofi põhistava kriisi ajaloolistele tingimustele.)

Oma ettekandes avan ajaloolisi ja strukturaalseid põhjuseid, miks kirjandus on kliimakriisiga siiani võrdlemisi halvasti „läbi saanud“, ning kui aega jääb, siis osutan ühele näitele (Kim Stanley Robinsoni „Pealinnateaduse“ triloogia), mis sellest vaatenurgast on püüdnud kirjanduse piire nihutada.