Jaan Kangilaski
Davidson subjektiivsuse müüdist
Donald Davidson (1917-2003) oli 20. sajandi teise poole Ameerika filosoofia suurkuju, kes asus küll kindlalt analüütilise filosoofia traditsioonis, ent tegeles eelkõige inimese ja tema kohaga maailmas, seistes nõnda lähemal humanitaariale kui loodusteadusele või matemaatikale-loogikale.
Oma ettekandes teen ülevaate Davidsoni kriitikast traditsioonilisele subjektiivsuse ja objektiivsuse vastandusele, mis alates Descartes’ist on olnud üheks Lääne filosoofia ja üldse inimesepildi nurgakiviks. Traditsioonilise käsituse järgi on meil kahte sorti teadmisi: subjektiivsed, oma vaimu sisu kohta käivad, ja objektiivsed, välise maailma kohta käivad. Esimesed on tõsikindlad ja eksimatud, teised kaheldavad ja ekslikud. Subjektiivsuse valdkond on meie kindel lähtepunkt ja alus, millelt me võime püüda midagi teada saada välismaailma ja teiste inimeste vaimu kohta. Viimaste ebakindluse tõttu on vaja alati arvestada skeptitsismi võimalikkust: võib-olla on maailm hoopis teistsugune, kui me arvame seda olevat ja võib-olla pole ühelgi teisel inimesel peale meie teadvust.
Davidson lükkab selle pildi tagasi. Tema järgi võib jagada teadmised koguni kolmeks liigiks – subjektiivseks, intersubjektiivseks ja objektiivseks – aga need kolm on siiski ühtviisi objektiivsed (kõigis neis esineb ekslikkust, aga kõigis neis on ka võimalik kindel teadmine). Ühtki neist ei saaks meil olla ilma ülejäänud kaheta, seega pole ükski teadmise liik põhiline teiste suhtes. Selles mõttes ei ole olemas traditsiooniliselt mõistetud subjektiivsust kui ainsat tõsikindla teadmise sfääri (ega ka muidugi objektiivsust kui selle dihhotoomia teist poolt). Sellisel seisukohal on mitmeid olulisi järeldusi, tähtsaim neist on see, et skeptitsism radikaalse kartesiaanliku kahtlusena välismaailma olemasolus ei osutu mitte ainult ekslikuks, vaid lausa võimatuks.