Jaan Rapp
Ungari ja prantsuse tõlked eesti kirjanduse “mõjutajatena”
Eesti iseseisvumine aastal 1928 tõi kaasa identiteediotsinguid. Kuna oldi teatud määral harjunud alistatud rahva positsioonis olema, siis otsiti siingi tuge suurematelt rahvastelt. Ühelt poolt pöörduti oma arvatavate sugulaste – soomeugrilaste poole, tugevnes hõimuliikumine. Teisalt seati endile eeskujuks Euroopa vaimukeskusi. Kuna Saksamaa ja Venemaasuhtes oldi mõistetavatel põhjusel pisut eelarvamuslikud, pöörduti Inglismaa ja eriti Prantsusmaa poole. Hakati rääkima prantsuse vaimutulekust meie kultuurmaastikule. See ei piirdunud vaid kirjandusteadusega. Senisest rohkem tõlgiti prantsuse autoreid. Samuti tekkisid eesti kirjanikel Prantsusmaaga vahetud kontaktid. Tihti kajastusid need nende loominguski.
Ungarisse suhtuti kui suure sugulasrahva maasse, sestap tehti temaga aktiivset koostööd hõimuliikumise raames. Üheks eelduseks, et see protsess käivituda sai, oli ungari keele õpetamise alustamine Tartu ülikoolis. Esimeseks ungari keele lektoriks sai Elemer Viranyi, kes tegutses aktiivselt ka ungari kirjanduse vahendajana Eestisse ja vastupidi. Eesti poolt arendas kirjanduslikke kontakte eelkõige tõlkija Ants Murakin.
Eeltoodud asjaolusid arvestades vaatlengi prantsuse ja ungari kirjanduslikke kontakte eesti kirjandusega aastatel 1918-1940; isikuid, kes nende kontaktide taga olid, nende isikute suhtumist oma missiooni ja üksteisesse, püüan leida paralleele ungari ja prantsuse mõjutuste tulekul Eestisse ja jälgi nendest mõjutustest meie kirjanduses ja kultuurielus.