Jaanika Päll
Mida võiks võtta (uus)humanistlikust kooliharidusest 21. sajandi eesti keele ja kirjanduse tundi?
Pärast reformatsiooni pandi ka Eesti koolihariduses (Saksamaa koolisüsteemi eeskujul) suurt rõhku antiikkeelte tundmisele: ladina keele kui administratsiooni ja teaduse keele oskus oli endastmõistetav; kreeka keele oskus laienes eeskätt tänu sellele, et protestantlik teoloogia pidas Uue Testamendi keele oskust hädavajalikuks. Utilitaristlik argument oli oluline põhjus antiikkeelte õppimiseks: need olid vajalikud teoloogia, filosoofia, arstiteaduse jm alustekstide lugemiseks ja selleks, et omandada parimad eeskujud eneseväljenduseks; selle kõrval toetas antiikkeelte ja eriti vanakreeka keele oskus ka unistust uut tüüpi ühiskonnast, mille ülesehituse aluseks oli ühelt poolt antiigi ratsionaalsus, teisalt aga kaunite kunstide viljelemine. See mudel oli küll elitaristlik, ent samas võimaldas piisavalt andekatele tõusu sotsiaalses hierarhias. Valgustusajastu ratsionalistlik lähenemine seadis esikohale tänapäeva Euroopa keeled nii hariduses kui administratsioonis, ent antiikkeeled ei kadunud haridusest ning nende oskus levis tänu hariduse jõudmisele laiematesse rahvakihtidesse. Lõhe muinsuse hõngulise humanismi ja uue, valgustusliku ratsionalismi vahel toob 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses kaasa humanismi taassünni uushumanismina ning kahe õppeasutuse tüübi – reaalkooli ja humanitaargümnaasiumi – väljakujunemise. Pingeid matemaatiliste ja humanitaarteaduste vahel iseloomustab hästi Karl Morgensterni dialoog ülikooli rektori Friedrich Parrotiga, ent tundub, et vähemalt esialgu said mõlemad oma tahtmise. Vastus sellele, miks sada aastat hiljem ei vaimustanud antiikkeelte õppimine ja harrastamine suurt osa Eesti enda humanitaaridest, peitub ehk koolisüsteemis.
Ettekandes püüan tuua välja mõned humanistliku ja uushumanistliku koolihariduse elemendid, mida tasuks taaselustada.