Jan Kaus

Seostekeskne kirjandusõpetus: teooriast praktikani

Eesti keeles tähistab „aine“ ka õppeainet. Teatavasti liigendub õppimine aineteks, me õpime ainekeskselt. See tähendab, et õppimine on jagatud jaotamise mõttes osadeks, ent sõna „jagama“ tähendab eesti keeles ka terviku osadeks tegemist osi üksteisest lahutamata ning samuti osasaamist.

Mind painabki jagamise kui osasaava ja ühendava jaotamise roll teadmiste omandamises. Probleem pole mitte niivõrd selles, mida me õpime, vaid kuidas me õpime. Me ei peaks koguma ainult teadmisi, vaid sama palju ka seda, mida nende teadmistega elus peale hakata, kuidas neid teadmisi kasutada; seda, kuidas need teadmised võiksid meid elus aidata.

Üks viis teadmiste elulisuse võimendamiseks tähendaks nende ainete omavahelist seostamist ja katseid leida ainete vahel ühendusteid, andes pidevalt mõista, et iga üksik aine on hargnemisala, osa põimumises, mida võib Maurice Merleau-Ponty vaimus nimetada „ammendamatuks sidususeks“.

Õppimine poleks sellises vaates ainult teadmiste kogumine, vaid meeleseisundi, maailmavaate avamine ja avardamine.