Janek Kraavi

Kodus on võõrsil. 90-ndate eesti kirjandus kui väliskirjandus.

Eesti kirjandust ei kirjutata enam eesti keeles. Või täpsemalt – seda kirjutatakse murrangu üle elanud, seetõttu tugevasti teisenenud eesti keeles. . Silmas peetakse siinkohal nii laiemat kui kitsamat keele definitsiooni. laiemas kontekstis võiks keele all mõista tegelikkust kujundavat märksõnade kogumit. Esimene diskursiivne võimalus pakuti “Vagabundi” lehes ilmunud “Hüübinud vere manifestis”. Viidatud kirjatöö on ka sillaks keele kitsama tähendusvõimaluse juurde – muutunud on ka kõige tavalisem suhtluskeel, kommunikatsioon omade vahel käib võõras keeles.

Oma ja võõras, mina ja teine on mõisted mille toimemehhanisme 90ndate eesti kirjandust näitematerjalina kasutades analüüsida üritatakse. Just võõras, või võõruses tuleb otsida ja tuvastada oma-kategooriat, mitte vastupidi. Nõnda paistabki oma kirjandus siis väliskirjandusena.