Prindi see lehekülg

Janek Kraavi

Kõverate joonlaudade võimalikkusest

1. Kirjanduse ajaloo jutustamisel kasutatakse „ajaloolise tausta” loomisel ajalugu tapeedina, mis kõiki surmani on ära tüüdanud, mis on luitunud ja teinekord ka katkine. Värvidest on eelistatud veripunane ja tuhmund sini-must-valge. See ehmatab kirjandusajaloo kirjutamisel ja lugemisel kõigepealt. Siin tekib kohe küsimus, kas tekst on mõeldud lugejale või konstrueeritud laiemas tähenduses kultuurimonumendiks või muuseumiks, millel ju hoopis teised funktsioonid ja tähendused.
2. Kirjanduse „loo” kirjutamine hõlmab endas eeldusena erinevat tüüpi totaalsust. Totaalsus omakorda võib olla nt mahuline ja ideoloogiline. Püüdeks on kirjutada võimalikult kõiki detaile haarav, ammendav käsitlus ja kõik need detailid peaksid sobituma ühe või teise poliitilise või kirjandusteadusliku ideoloogiaga.
3. „Vana kooli” kirjandusajaloo tegemise üheks möödapääsmatuks võtteks on kordamine. Monument on iga kord samas kohas ja näeb iga külje pealt välja samasugune nagu viimasel korral. Kõigepealt kordub ajalookäsitlus ja siis esteetikasse puutuv. Kuid seda korduse olemasolu varjatakse ja lastakse paista erinevusena.
4. Kirjandusloo jutustamise mõõduks on olnud meeter – lugu hinnatakse teaduslikku (positivistliku) etaloniga. Kas on võimalik lugu, mida jutustab demeeter? Kas mitte kunagi lõikuvate sirgete kõrval on alternatiivi?
5. Joonlaua järgi jutustatud lugude painutamiseks on mitmeid võimalusi. Aga kõverate joonlaudade müügiletuleku eeldusteks on hea ajalootundmise ja kirjaoskuse kõrval ka fantaasia, mis seisneks julguses riskivalt mõelda. Fantaasiavaesel inimesel ei ole sellises jutustamise kontekstis oma teadmistega midagi peale hakata.
6. Kirjandusloo kõveralt disainimise võimalusi on ju mitmeid. Üks kõige levinum on mingi perioodi analüüsimine teemade kaupa: ehk me valime teemad, mis on nt ajaloonarratiivi seisukohalt olulised ja vaatame nende esitamist kirjanike teostes antud perioodil. Kuidas needsamad ajalooliselt või ajastu vaimu määravad kesksed ja ka kõrvalejäetud teemad määravad luule paatost või tegelaste kujutamise viise või kirjelduste keskmeid? Heaks näiteks on siin Herbert Salu raamat „Kuhu päike ei paista“. See on üks teistmoodi vildepilt, mille meetodiks nt foucault’lik positivism.
7. Kõver kirjanduslugu ei pruugi hoolida ka kirjanduse sees kehtestunud mitmesugustest hierarhiatest. Nt proosasisene žanriline eraldamine. Kui me sellisel moel kirjanduse kaudu ajalugu ja kirjanduslugu jutustame, siis on ühtmoodi kõnekad nii Jaan Kross kui Eno Raud. Praegu on see kõik eraldatud päriskirjanduseks ja marginaaltekstideks.
8. Jätkub…