Janika Kronberg
PAGULANE KUI VÕÕRAS
Aeg, millest me unistand, iial ei saabu.
Vea silmile kaabu ja taandu eksiili.
Neid ridu 1936. aastal kirjutades pidas Heiti Talvik vaimusilmas küllap hoopis muud, kuid luuletajale, a r b u j a l e omistatud nägelikkuse paikapidavust tulevase maapao, p o l i i t i l i s e e k s i i l i kujul võime tõdeda nii põlvkond hilisemate tuulisuilaste (Kalju Lepik, Ilmar Talve) loomingus kui ka seda käsitlenud, proosaarbujaks nimetatud Karl Ristikivi esseistikas.
Traditsioonilise pagulaskirjanduse teemadeks on enese kui võõra tunnetamine, sellest lähtuvad vastuolud uue ümbrusega ja nostalgia kaotatud kodumaa järele koos selle sageli loojanguvärvides jäädvustamisega loomingus, koduhõllandusega.
Ent mida tähendab siin traditsiooniline? See on võõras ümbruses mitte kohanev ja seda mitte ära kasutada suutev ega püüdevgi, konservatiivne, resignatiivne, tagasiihalev, eleegiline põhitüüp, mida eksiilkirjaniku ühe tuntuma “arhetüübi” Publius Ovidius Naso järgi ja Claudio Guilléni eeskujul võiksime nimetada o v i d i a a l s e k s. Eesti näidete varal kuulub siia enamik vanemas ja keskeas pagulusse sattunud autoreid. Lisaks tagasivaatelisele hoiakule iseloomustab neid ka hoidumine modernismist ja üldse vormiuuendustest ning ideoloogiline, võitlev valvsus uute teemade ja vaatepunktide suhtes (äärmuslikem näide: manitsevat kriitikat Vanema Kirjamehe pseudonüümi all avaldanud Artur Adson).
Teistsugust põhitüüpi võiksime nimetada o d ü s s e i l i s e k s. See on kergemini kohanev, uut keskkonda ja avanenud võimalusi ära kasutada püüdev tüüp, kes samas ei ütle lahti oma keelelis-rahvuslikust identiteedist. Eelmisega võrreldes võib ta kuuluda nooremasse põlvkonda, on avatud uutele mõttesuundadele ja suudab olla kriitiline ka konservatiivide valvatud minevikupärandi suhtes, sageli on tema põhiþanriks kirjanduslik vabamõtlemine – esseistika (I. Ivask, M. Valgemäe, H. Grabbi).
Need põhitüübid on muidugi suured üldistused ja võivad varieeruda sageli juba ühe ja sama autori loomingus (näiteks eleegilisus ja odüsseia-motiiv B. Kangrol, K. Ristikivi diloogia, sellele järgnev vormieksperiment ja ajalooline sari, mida võime vaadelda odüsseiana).
Kahele põhitüübile võiks lisada ühe kirjandusest pärit üksiklase – k a p t e n Nemo. Jules Verne’i teostest “20 000 ljööd vee all” ja “Saladuslik saar” tuttav India aadliku kuju esineb Ivar Grünthali luules kahekordse pagulase tähistusena ja H. Grabbi väitel olevat I. Grünthal kirjutanud teost pealkirjaga “Nemo logiraamat”, millest tänini pole mingit jälge. See on nemo, “eikeegi”, pagendatu, kes on kaotanud kodumaa, läinud vastuollu ka paguluse tavaarusaamadega ja tõmbunud eemale kogu ebaõiglasest maailmast.
Kapten Nemo kui haritud üksiklase näide juhib meid aga ka palju üldisema paguluse, elupaguluse, enese maailmas võõrsil tunnetamise juurde. Põhiolemuselt romantiline, maailmale vastanduv looja on vaimsetest väärtustest mitte hoolivas ümbruses ikka end võõrana tundnud. Teisalt on tänapäeva pagulasteks nimetatud ka intellektuaale ja ilmselt sellist üldistust pidaski vaimusilmas H. Talvik.
Milliseid “võõruse” tüüpe ja tasemeid saame aga eristada, kui jälgime Argentiinas eksiilis elanud, ent tavapärast pagulasühiskonda oma mõtetega küllap ärritanud poola kirjanikku Witold Gombrowiczit hetkel, mil ta loeb intellektuaalide poolt ühe enim analüüsitud 20. sajandi elupagulase Franz Kafka “Protsessi” ja võrdleb seda normaalses maailmas sättumuslikult võõra André Gide’i instseneeringuga?