Janika Kronberg
Oskar Lõvi unustatud naised
Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool
Oskar Lõvi (1892 Põltsamaa kihelkonnas – 1977 Montrealis) nime ega pseudonüümi Jaan Järvalane ei leidu üheski eesti kirjandusloos ega kesksete kultuuriajakirjade kriitikarubriigis. Kes ta oli?
“Eesti kirjanike leksikon” (2000) visandab Oskar Kruusi sulega vastuse: prosaist, paguluses nelja romaaniköite autor. “Kolm naist” I ja II (“Orto”, 1965), “Veretasu” ja “Risti tähe all” (ühes köites “Orto”, 1966) ja “Kirikuehitajad” (“Orto”, 1970). Kodumaal uustrükis on “Kolm naist” saanud triloogiaks, mille kolmas osa ilmus esmakordselt: “Alma”, “Klaara” ja “Viktooria” (“Varrak”, 2005, läbi müüdud).
Agronoom ja ärimees, rõhutab uustrükkide toimetaja Anne Velliste “Alma” saatesõnas, andes sealsamas üksikasjaliku ülevaate autori elukäigust ja lisades, et kirjutama virgutasid Oskar Lõvi Artur Adson ja Aino Kallas.
Eesti Vabariigi eksiilvalitsuse majandusminister, teatab Mart Orava toimetatud koguteos “Tõotan ustavaks jääda…” (EKS, 2004).
Kirjandus oli seega ajakirjandusliku suleosavusega ärimehe ja poliitiku harrastuslikuks kõrvaltegevuseks, mille viljadest “Kolm naist” väärib enim tähelepanu isiklikult kogetud ajastu tõetruu kujutamise tõttu. Autorilähedase elukogemusega minategelase Jaan Järvalase elu jälgitakse alates 20. sajandi alguse Treffneri gümnaasiumist kuni Otto Tiefi valitsuse ja Eestist lahkumiseni 1944. aastal. Ajastu suured sündmused, nagu majanduskriis ja okupatsioonid, saavad usaldusväärselt kujutatud olmelise sisu, rohkete kõrvaltegelaste hulgas kohtame palju ajaloolisi isikuid (Treffner, Laidoner, Tief, Sikkar, Soonpää jt). Üsna hajusa ja köitepiire ega pealkirju mitte täpselt järgiva (elu teeb oma korrektiivid!) kompositsiooni aluseks on peategelase õigupoolest mitte kolm, vaid neli naist või armastust. Kronoloogilises järjekorras: aadlipäritolu esimene abikaasa Anne ja noorusarmastus Alma, kellega suhted arenevad enam-vähem samaaegselt, kuid vili Almast võrsub alles hiljem; vägistaja tapmises õigeks mõistetud orb halastajaõde Klaara, kelle minategelane võtab kaasa otse kohtusaalist; ja Viktooria, kes on õigupoolest nooruses Jaani vastuarmastust kohtamata piielnud Maie tütar.
Oskar Lõvi “Kolme naise” puhul on tegemist suurte ja klassikaliste ajastu- ja perekonnaromaanide vähem pretensioonika paralleelnähtusega. Kirjandusgurmaan ei pruugi sealt leida küll uudseid võtteid ega säravat stiili ja võib need romaanid rahumeeli unustusse jättagi, ent huvitava elukäiguga ja rohkete elukogemustega inimese eluloo belletristlik käsitlus ja taust võiks olla nauditav kõigile memuaaride ja elulugude neelajaile.