Janika Kronberg
Ekslemisi (eesti) raamatu piirialadel
Ettekandes ekslen mitte niivõrd (eesti) kirjanduse, kui pigem avaraimas tähenduses eestikeelse ja eesti päritolu autori mistahes keeles kirjapandud või mistahes keelde tõlgitud ja 9272 kirjega „õnnistatud“ ehk signeeritud trükist koondavas padrikus. Ekslemisel on peamiseks teejuhiks Tallinna Ülikooli Akadeemilise Raamatukogus välja antud retrospektiivse rahvusbibliograafia viimased kaks köidet pealkirjaga „Eesti raamat välismaal 1944–2010“ (2017, koostanud A. Valmas, 1235 lk). Mahuka ja eriti eesti raamatu äärealadel isuäratavalt kurioosseks muutuva bibliograafia eeltööks võib pidada Anne Valmase 2003. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis doktoritööna kaitstud monograafiat „Eestlaste kirjastustegevus välismaal 1944–2000“ (I–II, 2003). Rõhutaksin veel, et kuna peale väheste erandite kirjeldab käsitletav bibliograafia okupatsioonide ja II maailmasõja tulemusel tekkinud eesti pagulaskultuuri eneseväljendust, mille järelmid ulatuvad meie vahetusse kaasaega, siis on ühtlasi tegemist eesti raamatuloo selle sektoriga, mida retrospektiivse rahvusbibliograafia idee sõnastaja ja peamine eestvedaja Endel Annus (1915–2011) oma aastail 1979 ja 1981 ilmunud programmilistes artiklites ette ei näinud – võib-olla igaks juhuks ja eelkõige muidugi põhjusel, et sellesse valdkonda kuuluva kirjavara kättesaadavus ja akadeemiline kirjeldamine oli ideoloogiliselt takistatud.
Milliseid küsimusi need kaks musta köidet tekitavad? Bibliograafia lisas nr 1 (I kd, 51–52) loetletud 32 paguluses tegutsenud eesti kirjastuse nime all ilmunud 1508 trükisega on asi selge. Edasi aga läheb just põnevaks, hajusamaks ja küsitavamaks. Alates vormilisest eksistentsiaalsest pärimisest – mis on raamat? Mis on raamatu ja masinakirjakoopia vahe? Millisest tunnusest või lehekülgede arvust piisab, et trükis pääseks eesti raamatuloosse sisse? Või sisulisemaks minnes: miks Cornelius Hasselblati tekstiga Münchenis Bucheri kirjastuses ilmunud album „Estland“ (1994) ja samal aastal ilmunud tõlge rootsi keelde (tõlk. Carl G. Liungman, Streifferti kirjastus Stockholmis) on eesti raamat välismaal ja Brigitte von Engelhardti, Thomas Maessi ja Toivo Tasa koostatud-toimetatud reisijuht „Estland“ (Mundo Verlag, 1992) seda ei ole? Kas segaseks jäänud rahvusliku päritoluga, ent ilmselt üks suurejoonelisemaid Eesti alaga seotud rahvusvahelisi avantüriste Ignace Lepp (1909–1966) üldse kirjutas eesti raamatut välismaal, kui tema algupärandid ilmusid prantsuse ja saksa keeles, rohked tõlked levisid Jaapanist Argentiinani, ent kelle looming kuni aastakümneid käsikirjas ringelnud Elmar Salumaa tõlke „Moodsa ateismi psühhoanalüüs“ ilmumiseni 2017 jäi Eestis täiesti tundmatuks? Tema teoste, nende tõlgete ja kordustrükkide kirjeid sain bibliograafias kokku muuseas 167 – tublisti kaks korda rohkem kui ühel rahvusvaheliselt mainekamal ja ühtlasi produktiivsel eesti õpetlasel eksiilis Arthur Võõbusel (1909–1988) – ja juba see on õigustus! Bibliograafia ees on kõik autorid-kirjutajad-trükised võrdsed. Aga mille pärast on eesti raamat välismaal Ristikivi Saarijärvis Gummeruse kirjastuses ilmunud „Ihmisen matka“ (1998) ja Iževskis ilmunud udmurdikeelne „Адямилэн улон сюресэз“ (2004), kuid marikeelne „Айдеме корно“ (2008) ei ole, see mulle selgeks ei saanud. Ent kõige rohkem paneb imestama, et mitte välja jäänud (mis oleks puudus, viga!), vaid välja jäetud on 1968. aastal trükis ilmunud uus, Endel Kõpu Rootsis tehtud piiblitõlge. Isegi ateisti silmale lugemiseks ebasündsa põhjenduse, et bibliograafias ei registreerita ülemaailmsete usuorganisatsioonide väljaandeid, leiab saatesõnast. Pagulaste suure hoolega ette valmistatud tõlke andis välja Briti ja Välismaa Piibliselts Londonis ning selle kaks järjestikust trükki (1968 ja 1969) on arvele võetud ka Bernard Kangro „Eesti kirjakuulutajas eksiilis“ (1989).
Teada-tuntud materjali kõrval pakuvad rahvusbibliograafia köited uudse avastamise rõõmu just seni vähe tuntud või suisa kaardistamata äärealadel.