Johanna Ross

Toidu valmistamine nõukogude eesti olmekirjanduses

Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool

Omajagu halvustava sõnaga “olmekirjandus” hakati Eestis 1970.-1980. aastate vahetusel tähistama arvukalt ilmuvaid kaasajateemalisi, kergevõitu ilukirjandusteoseid. Termini esimene pool “olme” osutab muuhulgas, et neid raamatutes pööratakse palju tähelepanu toiduga seotud teemadele: toidu hankimisele, valmistamisele ja serveerimisele. Toidutoimingute kujutamine võib kirjandusteoses täita erinevaid funktsioone. Väidan, et olmekirjanduses leiavad kasutust paljud niisugused funktsioonid, nende seast tõuseb aga esile ja on eripärane see, kuidas toiduga seotud tegevuste kaudu kirjeldatakse ja iseloomustatakse sugupooltevahelisi suhteid, niihästi kinnistatakse kui murtakse traditsioonilisi soorolle. Suhtumine toidusse ja toiduvalmistamisse näitlikustab väga hästi olmekirjanduses, eriti naisautorite teostes valdavat ambivalentset suhet naisemantsipatsiooni küsimusega. Ettekandes otsin neile väidetele toetust tekstinäidetest, mida püüan tõlgendada kui tubli lähilugeja.

Olulisemad käsitletavad raamatud on Aino Perviku “Kaetud lauad” (1978), Vello Lattiku “Pastoraal mummulisest kleidist” (1978), Teet Kallase “Eiseni tänav” (1979), Arne Biini “Tema Kuninglik Kõrgus” (1979) ja Ine Viidingu “Kordusmängud” (1980).