Johanna Ross
Kangelane, karakter, ideaal
johanna.ross [at] ut.ee
Tartu Ülikool
Kirjanduslooline üldteadmine ütleb, et kui korralikust, puhtast sotsrealismist ja nõukogulikkusest eesti kirjanduse puhul üldse on mõtet rääkida on, siis aastate 1945–1955 kontekstis. Sirje Olesk on 1950. aastate teise poolde paigutanud murrangu ja hilisemat perioodi nõukogude eesti kirjanduses kirjeldanud „bourdieu’liku sümboolse väljana, kus võitlevad n-ö nõukogude ja eesti kultuur/kirjandus“. Kirjanduslugu jutustatakse tänapäeval eduloona sellest, kuidas viimane võitluses peale jäi. Minu lugemismuljetes tükib aga ikka esile, kui elujõuline oli sealjuures esimene: kuivõrd ka 1960. ja isegi veel 1970. aastate romaanides on ikkagi oluline sotsrealistlik raamistik, sealt pärinevad mallid ja laadid. Olgugi et neid erineval moel töödeldakse, murendatakse ja venitatakse, tugeva aluspõhja moodustavad nad ikkagi. Samuti on kaasaegne kriitika osalt sunnitud, aga küllap ka lihtsalt harjunud kirjandusest rääkima just selle diskursuse terminites.
Oma jutus tahan jämedates joontes visandada ühe niisuguse termini rändu läbi aja: kuidas ja millal on nõukogude eesti kirjandusteaduses kasutatud terminit „positiivne kangelane“, mille kohta Andrei Sinjavski on öelnud, et see on „sotsialistliku realismi Pühamatest Pühim, selle nurgakivi ja peamine saavutus“? Nagu ettekande pealkiri aimata lubab, puutuvad asjasse ka karakteri ja (positiivse) ideaali mõiste. Minu hüpotees on, et kuigi ligikaudu 1960.–1970. aastate vahetuseks paistab positiivse kangelase mõiste ise olevat jäänud kõrvaliseks, mõjutas see taustalt ikkagi tugevasti nii lugejaootusi kui ka kirjanduskriitikat.