Johanna Ross
Pulbitsev maaelu
Selleaastase suvekooli kutsekiri avab pulbitseva perifeeria teema ennekõike kirjandusmaastiku metafoorist lähtuvalt: mis toimub ja kuidas kihab elu kirjandusmaastiku äärealadel, keskteekirjandusest väljaspool? Ent „perifeeria“ tähendab ka reaalsel maastikul asuvat ääreala või provintsi; ning praeguses urbaniseerunud ühiskonnas võib nii nimetada ehk koguni kõiki linnaväliseid piirkondi, asugu need ääres või keskel – nii-öelda „maad“. Sellest lähtuvalt tahangi vaadelda mõnda maaelu käsitlust viimase aja eesti proosas.
2013. aastal ilmus näiteks lausa temaatiline raamat „Mullast oled sa võetud“ alapealkirjaga „Maajuttude kogumik“. See sisaldab maateemalisi jutte seitsmeteistkümnelt nüüdisaegselt eesti kirjanikult. Paistab aga, et selles kogumikus regionaalne perifeeria eriti ei pulbitse, vaid toimib pigem üsna staatilise sümbolina – sümboliseerigu see siis kaotatud lapsepõlve, helget tulevikku või hoopis midagi päris võõrast ja õudset. Sama muljet süvendavad mõnedki teised teosed, mille tegevus täienisti või osaliselt toimub maal.
Kujutelmaga kihavast, pulbitsevast perifeeriast haakub aga hästi Mait Vaigu lühiromaan „Juss ja vennad“ (samuti 2013), mis kujutab kolme teismelise poisi elu tänapäevases või lähiminevikulises eesti külas. See on seda märkimisväärsem, et jutustaja, üks kolmest vennast, tajub väga teravalt end elavat just nimelt äärealal, kõigest mõttekast ja põnevast eemal. Sellest hoolimata hakkab romaan tekstina elama ning nagu mõjuvale ilukirjandusele omane, ei püsi teema, vaatepunkt ja kirjutuslaad siis enam lahus, vaid moodustavad terviku, millesse saab kistud ka maaelu kui aines.