Johanna Ross

Olmekirjandus – osa sotsioloogilisest pöördest

1970.–1980. aastate vahetusel ristiti Nõukogude Eestis „olmekirjanduseks” hulk kaasajateemalisi romaane, mida loeti palju, kuid peeti kirjanduslikult väheväärtuslikuks. Toonane kriitika suhtus neisse teostesse üldiselt pettumusega. Tagantjärele on olmekirjanduse fenomeni mõtestatud eri moodi. On leitud, et tegu oli ajaviitekirjandusega, mida nõukogude kooliga kriitikud sellisena kas ära ei tundnud või ei tunnistanud, pidades seda ekslikult vähekvaliteetseks kõrgkirjanduseks[1]; pisut vääristavamas laadis on olmekirjanduses nähtud postmodernistliku linnakirjanduse jooni[2] või feministliku teadvuse ilmnemise märke[3].

Viimast olen varem väitnud ka ise. Senimaani pean olmekirjanduse juures oluliseks just soolist aspekti, kuid nende tekstide vastava meelestuse täpne määratlemine on osutunud keeruliseks, nagu möönab ka Eve Annuk hiljutises artiklis „Soodiskursustest Eestis nõukogude perioodil”.[4] Siinse ettekande põhitees on, et olmekirjanduse meelestust, positsiooni ja vastuvõttu on kõige paremini võimalik kirjeldada, kui käsitleda seda osana sotsioloogia kui distsipliini taaskehtestamisest Nõukogude Liidus ning avaliku ruumi arengutest, mis sellega kaasnesid.

[1] Tiit Hennoste, Mälu ja elu. Grilliajastu kirjandus. – Looming 2009, nr 9, lk 1275.

[2] Ivo Heinloo, Teet Kallase romaan „Janu” ja seisakuaja kirjanduskriitiline poleemika. – Looming 2013, nr 9, lk 1264–1269.

[3] Elo Lindsalu, Thinking about Women’s Literature. – Estonian Literary Magazine 2011, nr 2, lk 6.

[4] Ariadne Lõng 2015, nr 1/2, lk 70–89.