Johanna Ross
Grotesk ja rahvuslikkus: Aimée Beekmani „Kartulikuljused“
„Kartulikuljused“ on 1969. aastal ilmunud groteskromaan, mille sündmustik leiab aset Teise maailmasõja ajal, 1944. aastal: talu pererahvas jälgib imestusega majapidamisest läbivoorivaid horde, kes kõik kavatsevad jõuda läänerannikule, et Eestimaalt paadiga põgeneda. Toona nimetas Nigol Andresen kujutatud pilti „veidruste, totruste ja napakuste laulupeoks“. Lääne XX sajandi sõjakirjanduses on grotesk ja absurd levinud tehnikad, mille kaudu edasi anda sõja ebainimlikkust. Ka „Kartulikuljustes“ leidub stseene, kus need hakkavad toimima just niimoodi. Paistab aga, et Nõukogude Eesti tingimustes võis Teise maailmasõja ainese groteskne töötlemine mõjuda kokkuvõttes ka hoopis teisiti, veel läbirääkimata rahvusliku trauma naeruvääristamisena.
Groteski ja rahvuslikkuse keerukat suhet nõukogude kontekstis illustreerib ühtlasi tähelepanek, et arvustajad, kes rõhutavad groteski head kasutust (Villem Gross, Ine Viiding), ütlevad ühtlasi välja, et romaani teemaks on patriotism, sünnimaa, rahvusküsimus. Need kõik on nõukogude retoorikas laetud sõnad. Seevastu groteskse tooni suhtes kriitilisemad arvustajad (Heino Puhvel, Pärt Lias) seesuguseid asju mainima ei kipu, vaid apelleerivad pigem üldinimlikule kogemusele. Tekib äraspidine efekt: tänapäeva mõistes rahvuslikumalt meelestatud arvajad väldivad rahvusteema arutamist, et nad ei peaks seda tegema võimudiskursuse poolt ette kirjutatud keeles.