Johannes Saar

21. sajandi eestlase autoportreed

Käsitlen oma ettekandes viise, kuidas Eesti Kunstimuuseumi pressiteateis aastaist 2006–2017 on kujutatud eesti kultuuri kandjat, kuidas muuseumi on publikule püütud huvitavaks teha ja n-ö „maha müüa“, et publik võtaks vaevaks tulla ning näitusi vaadata. Ettekanne põhineb mu doktoritööl „Hegemooniadiskursused eesti kultuuris“ (juhendajad Veronika Kalmus ja Marek Tamm, kaitsmine sügisel 2018), mille paljudest tulemustest võib esile tõsta tõsiasja, et Eesti kui ääremaa kuvand on eesti kultuuri avalikus minapildis omaks võetud ja üldlevinud kujutlust nn tüüpilisest eesti kunstnikust koormavad samuti provintsiaalsuse stigmad. Eriti üllatavaks kujunes avastus, et sellise minapildi igapäevane taastootmine kuulub „meie endi“ (s.o eestlaste) argipraktikasse, see on osa eesti avalikust kultuuridiskursusest ja et just sellise minapildi abil üritame end üksteisele „huvitavaks teha“.