Joosep Susi
Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse EESTI KIRJANDUSEST (II katsetus)
Pealkiri viitab 1990. aastate arutelule eesti filosoofia üle, mis päädis kümnendivahetusel seminariga ,,Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse EESTI FILOSOOFIAST” ja Madis Kõivu metafilosoofiliste mõtisklustega Akadeemia veergudel. Implitsiitselt astub kunagise diskussiooniga dialoogi Marek Tamme ja Kalevi Kulli tänavu avaldatud Eesti teooria hüpotees – autorid üritavad johtuvalt maiskondlikust printsiibist tuvastada osutustega ühistele mõjuallikatele kultuuriteoreetilise traditsiooni sidusust ja järjepidevust.
Tingliku dialoogi kahte poolt raamivad (eeskätt) nullindatel toimunud katsed defineerida eesti kultuuri. Intensiivse mõttevahetuse kõige ammendavam kokkuvõte pärineb Tõnu Viigilt, kes essees ,,Eesti kultuuri võimatu mõiste” loobub eesti kultuuri defineerimisest positiivse sisu või mõne ühisnimetaja kaudu ja määratleb selle abstraktse vormina, eelmääratletava võimalikkuste väljana.
Tamm ja Kull käsitlevad Eesti teooriat omaette kohaepisteemina ja iseloomustavad loodud võrgustikulist mudelit viie tahu – holistlikkus, organitsistlikkus, subjektilisus, substantsiaalsus ja ruumilisus – alt, mida üritan kohaldada varasematele aruteludele ja eeskätt Viigi kirjeldatud abstraktsemale maiskondlikule mõõtmele.
Ettekande hüpoteesi kohaselt avaneb EESTI KIRJANDUSES ruumiline mitmetasandiline paratamatu element, mida võiks nimetada varjatud üksilduseks. Üksilduseks, mida iseloomustab vahest kõige paremini Eesti mingi üldhariduskooli mingi õpetaja.