Joosep Susi
Kes kõneleb luuletust?
Kuigi lüürilist subjekti peetakse sageli üheks lüürilise luule kui loo- muldasa eneseleosutava ja tugeva performatiivsusega žanri kesksei- maks tunnuseks, jäi selle täpsem määratlemine poeetika valdkonda kuuluvates uurimustes pikka aega tähelepanu alt kõrvale. Mõisteid nagu lüüriline mina, lüüriline subjekt, luulemina, lüüriline hääl, (lüü- riline) lausuja, poeedimina kasutatakse nii akadeemilistes analüüsi- des kui ka kirjanduskriitikas võrdlemisi juhuslikult, rääkimata vastu- oludest eri keeleruumide, koolkondade ja uurimisvaldkondade vahel. Implitsiitselt kajastub arbitraarsus ka eesti kirjanduskriitikas.
Viimastel aastatel on mitmed lüürikateoreetikud üritanud mõiste- list segadust korrastada ja pakkuda välja uusi tüpoloogiaid ning defi- nitsioone. Vanad ja tuttavad küsimused on tõusnud taas esiplaanile. Mis eristab lüürilist mina, lausujat ja (autori) häält? Kuidas suhes- tub lüüriline mina empiirilise autori ja lugejaga? Milline on luuletuse
„mina“ deiktiline konkreetsus? Kas „mina“ on vahend või tulemus, fiktsionaalne või faktuaalne, kehaline või keeleline? Või ehk hoopis teksti ülesehitav mehhanism, keeleline funktsioon? Milliseid tasan- deid kätkeb endas lüüriline subjekt ja kuidas neid kirjeldada? Teisi- sõnu ja üldistades: kes ikkagi kõneleb luuletust?
Annan ettekandes ülevaate huvitavamatest määratlustest ja eris- tustest ning vaatlen neid lähemalt Tõnis Vilu luulekogu „Libavere“ (2018) kontekstis.