Joosep Susi
Katse tabada siirde olemisviise nüüdisluules
Suur osa viimastel aastakümnetel ilmunud käsitlusi siirdest algab äraspidise tõdemusega, et siire on küll nüüdisluule üks kesksemaid (lause)kujundeid, ent ometi pole selle olemust ja eri avaldumisvorme piisavalt eritletud. Ka eesti nüüdisluules näeme, kuidas väga palju opereeritakse kvalitatiivselt erisuguste siiretega (mõelda võib kas või Kristjan Haljaku luuletuskogule „Verlaine’i revolver“ või tinglikult isegi nn enter-luule diskussioonile või suisa kogu nüüdisluuleväljale), aga siiret käsitlevaid akadeemilisi uurimusi leidub üksikuid (näiteks Jaak Põldmäe kolm siirde jaotust, Arne Merilai uurimus Ene Mihkelsoni nn sisesiirdest, Jaan Unduski artikkel K. J. Petersoni oodidest).
Minu ettekanne tõukub võrdlemisi intuitiivselt tekkinud ja järk-järgult kinnistunud veendumusest, et siirde süstemaatiline läbivalgustamine – iseäranis vabavärsi kontekstis – võiks aidata täpsemalt kirjeldada ka nüüdisluule mitmeid olulisi tunnusjooni/tendentse. Ettekanne on katse paigutada kohakuti kolm võrdlemisi laia ja paiguti väga erinevat, aga siiski omavahel haakuvat, lõikuvat ja tihedalt põimuvat teoreetilist suunda/kontseptsiooni (siire, lünk ja vastumõõt), et sedakaudu jõuda teoreetilise taustsüsteemini, millelt oleks võimalik hakata siiret eesti nüüdisluules täpsemalt edasi vaatlema.
Kümmekond aastat tagasi avaldas mainekas kirjandusteadlane Brian McHale kaks artiklit, milles visandas luulele loomuldasa omase kaksikjaotuse (lohakalt tõlkides: segmenteeritus/mõõt ja vastumõõt). Ta väitis John Shoptaw’le tuginedes esmalt, et luule mõõduks on „tema väikseim tähendusele vastuseisev ühik“ ning et just see tühikulisus või lünklikkus kujutab endast luule peamist tähendusloome mootorit. Segmenteerituse kaudu on võimalik aga vaadelda, mis on need luuletuses vastastikmõjusse asetuvad tasandid. Loogikat märgatavalt lihtsustades: kui luuletuse rida on näiteks ühesõnaline, tekib sageli pinge sõna ja fraasi vahel (nt paljudes modernistlikes tekstides). Aga tühiku ümber koonduv ja tühikust tõukuv vastastikmõju võib avalduda vägagi erinevate tasandite vahel (rida ja lause, lause ja stroof, rütm ja meetrum, narratiiv ja formaal-visuaalne järgnevus jne).
Seon McHale’i kontseptsiooni kirjandusteaduslike käsitlustega lüngast (gap, blank, omission, lacunae etc). Toetudes paljuski oma 2016. aastal kaitstud magistritööle, võtan aluseks mitu tunnusjoont, mis võiksid siirde perspektiivist täpsustada tähendusele vastuseisvast ühikust võrsuva vastastikmõju avaldumis- ja olemisviise (muu hulgas: lünk on tasanditevaheline suhe, lünk on täidetud lugejapoolsete presupositsioonidega, lünk on samal ajal nii retrospektiivne kui ka retroaktiivne, lünk on ka minevikusuunaline, lünka produtseeriv ja kompenseeriv funktsioon kattuvad, lüngad on omavahelises seoses jne). Vaatlen sellelt pinnalt, kuidas minu kunagi välja pakutud lünga tüpoloogia sobitub McHale’i võrdlemisi sarnaste pidepunktidega ning kuidas see ühisosa võiks omakorda suhestuda viimaste kümnendite uurimustega siirdest ning vabavärsiga viimaste kümnendite eesti luules.