Kadri Tüür

Ristikivi “murrang”. Või…?

1946. aastal avaldas kirjastus Orto Karl Ristikivi romaani “Kõik, mis kunagi oli”.

Yhest kyljest jätkas Ristikivi selle teosega oma senist kirjutamislaadi – teemaks oli eesti elu, lähiminevik, kujutuslaad põhiliselt realistlik. Yhe tegelase või perekonna ymber keskendatuse asemel oli ent tegelaste hulk paisutatud arutu suureks, paljud arvustajad märkisid, et nende kõigi väljajoonistamiseks kulub veel oma paar-kolm raamatut.

Objektiivne kujutuslaad tõi kaasa ka pahandusi. Ajakirjanduse veergudel peeti maha põhjalik sõda selle yle, kas Ristikivi on ryvetanud isamaa mälestust või hoopiski mitte.

1947. aastal ilmus romaan “Ei juhtunud midagi”. Selle vastuvõtt oli tunduvalt jahedam (vaid yks arvustus). Otsest järge neile enam ei ilmunud ning tänapäeval võiks neid kaht teost pidada vast Ristikivi kõige unustatumateks romaanideks.

Miks Ristikivi pooleli jättis? Kas muutis ymbritsev (ajaloolis-yhiskondlik situatsioon, kirjandusprotsessi kulg) teda või yritas ta ise muuta maailma, kirjandust või iseennast? Kas kuue aasta pärast ilmunud “Hingede öö” oli väliste või sisemiste jõudude sundusest syndinud muutus?

Vastus saab ehk selgemaks kohapeal.