Hoolimata keskendumisest ühe kirjaniku retseptsiooni ja kuvandi kujunemisele on ettekande sõlmpunktiks meta-metodoloogilised arutelud kirjandusloo uurimise tehnikate üle. Ettekande empiiriliseks alusmaterjaliks on sedavõrd anakronistlik materjal nagu ajalehelõigendid. Nende hulgas leidub kirjaniku enese kirjutatud tekste (nii luulet, proosat, mälestusi kui publitsistikat), samuti mitmesuguseid kirjutisi tema isiku ja teoste kohta. Juhan Smuuli puudutavaid ajalehelõigendeid on kogutud Eesti Kirjandusmuuseumi Arhiivraamatukogu bibliograafiaosakonnas (1 mapp; korrastatud) ning Eesti Rahvusraamatukogus (2 mappi; nüüdseks samuti KMAR-le üle antud; korrastamata). Ettekandes annan põgusa ülevaate mappides sisalduvast materjalist teemade ja käsitluste iseloomu alusel, analüüsides teostele keskenduvaid ajaleheartikleid Smuuli näidendi “Atlandi ookean” näitel (nii teksti kui lavastuse kohta käivaid). Millist materjali on neist võimalik ammutada omaenese kogemusest lähtuva lähilugemise toetamiseks? Millist infot on ajalehelõigendite abil võimalik saada toonase ajakirjanduse või kirjutajate teema-eelistustest ja toonastest lähilugemise viisidest? Kas ja miks on digiajastul üldse mõtet vanade lõigenditega jahmerdada ning mis on sellel pistmist lähilugemisega täht-tähelises tähenduses? Ning lõpetuseks loomulikult ka kõige olulisem, teaduspoliitiline küsimus: kas selle materjali pealt annab teha rahvusvahelist publikatsiooni?