Kadri Tüür
Eesti viikingid heeringajahil: Evald Tammlaan-Jänkimehe heeringakirjad
tyyr [at] ut.ee
Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool
Ettekanne on mõtteliseks jätkuks (või õigemini eellooks) 2011. aasta Nüplis peetud ettekandele Juhan Smuuli heeringapüüginäidendist „Atlandi ookean“. Kaugmerekirjanduse (mõiste problemaatikast tuleb Susanna Kuusiku värske bakalaureusetöö toel samuti juttu) traditsioon Eesti kirjanduses on küll punktiirne, kuid püsiv: Jüri Jürisoni „Eestimehe teekond ümber maailma „Askoldi“ laeva peal“ (1867), Julius Oengo „Üle Atlandi“ (1928), Aadu Hindi „Tulemees (trimmer)“ (1939), Juhan Smuuli loomingu paremik, Ülo Tuuliku „Vihm Gibraltaris“ (1972), „Aafrika kuum meri“ (1965) jt.
Seni on jäänud tähelepanuta Evald Tammlaane (1904–1945, pseudonüüm Jänkimees) panus Eesti merekirjandusse, iseäranis tema „Heeringakirjad“, 24-osaline „Eesti Päevalehes“ ilmunud reisikiri Eesti heeringapüügilaevastiku esimesest retkest Põhja-Atlandile, Islandi vetesse 1932. aastal. Jänkimees kajastab nii elu-olu laeval kui kalapüügi ja saagitöötlemise üksikasju, samuti kirjeldab Norrat ja Islandit (esimene Islandi-kirjeldus eestikeelses trükisõnas, nagu on osundanud Mart Kuldkepp), esitab oma seisukohti Eesti Vabariigi põllumajandus-ja kaubanduspoliitika asjus, samuti üldisi tähelepanekuid tööeetika ja ühiskondlike väärtussüsteemide kohta.
Küsin: miks peaks meil olema huvitav sellise tekstiga tegeleda, kui mitte arvestada rõõmu, mida tekitab vähetuntud kirjandusloolise fakti teadmine? Püüan sellele küsimusele vastata, tuues esile kõnealuse teksti neid tahke, mis muudavad selle huvitavaks uurimisobjektiks mitte ainult kirjandusteaduslikust, vaid ka semiootilisest, majandusajaloolisest, keskkonnaajaloolisest, kultuuriloolisest või koguni toidukultuurilisest aspektist. Kõige lõppu jääb küsimus: kas neid erinevaid analüüsivõimalusi on kuidagi võimalik ka sünteesida? Mis sellest kõigest välja tuleb?