Kaisa Ling

Kuidas lugeda kosmoloogiat? Severo Sarduy (neo)barokiteooria luulekogus „Big Bang”

Severo Sarduy (1937–1993) oli hispaaniakeelse kirjandus(teadus)e üks suuri neobarokiteoreetikuid ning -praktikuid. Sarduy essees „Barroco” (1974) ja esseekogumikus „Ensayos generales sobre el barroco” (1987) näeme, kuidas autori esseistika läheneb tema ilukirjanduslikele tekstidele, s.o on läbinisti barokne. Sarduy teooria ja praktika ongi nii esseistikas kui ka ilukirjanduses (aga ka tema (auto)biograafias) tihedalt põimunud ning ühe eristamine teisest võib tihtipeale olla keeruline.

Ettekandes keskendutakse Sarduy luuleloomingule. Loetakse kogumikku „Big Bang” (1974), võttes lähtekohaks, et luule on Sarduy esseistika pikendus ning tema ideede katselabor. Tema keerukas barokses keeles proosa ning luule on aga pigem jäänud Lõuna-Ameerika avangardse neobaroki viimaseks verstapostiks. Kas teedrajava käände asemel oli tegu hoopis ummikteega?