Kajar Pruul

KIVISILDNIKU “LEKSIKON” KUI KUNSTITEOS*

Kes oleks veel mõni aeg tagasi võinud arvata, et mingi kirjandusega seotud afäär lausa mitme kuu jooksul korduvalt ületab Eesti päevalehtede uudisekünnise ja üldhuviajakirjandus, rääkimata Tartu politseist, murrab pead kirjanduse olemuse ja piiride üle!

Väitlus Kivisildniku “leksikoni” ümber tundub sümptomaatilisena lülituvat ühte kindlasse kultuurikonfliktide ritta, kuhu kitsamas mõttes kirjandusliku poole pealt tuleks arvata veel näiteks “Sõnumilehe” veergudel vallandunud raevupuhang Peeter Sauteri novelli “Kõhuvalu” Tuglase auhinnaga pärgamise pärast ja vähem dokumenteeritavad, kuid sugugi mitte vähem drastilised lahknevused Andrus Kivirähu Ivan Orava lugude vastuvõtul.

Rohkem umbropsu-nopetena “elust enesest” aga kuuluvad samasse valda näiteks Taffeli kartulikrõpsureklaami ärakeelamine, möödunudsuvine reivijatevastane politseipogromm Tallinnas Puhke tänaval või ka tõsiasi, et ebaharilikku värvi juuste eest korravalvuritelt Eesti Vabariigi pealinnas ikka veel tappa võib saada (vt Reest 1996) jpm.

Kõigi nende sündmuste puhul on dramatiseerunud mingid põlvkondlikud keele- või koodierinevused, kuid võimalik, et nad on ühtlasi märgid eesti ühiskonnas küpsevast sügavamast kultuurivastuolust, mis ühiskondlike keemisaegade ja ilmavaateliste maalihete raugedes nüüd kristalliseerununa pinnale ujub ning lähiaastatel veel mitmeid ootamatuid vastasseise võib pakkuda.

Tore ju, kui agressiivsust taas kultuurivõitlusteks transformeeritakse. Ent taamal on juba aimata hiilimas ka ühiskondlikku tellimust leida sotsiaalsele rahulolematusele ja pingetele leevendust ühe suhteliselt ohutu vaenlase kättenäitamise näol, kes rahvuslikku ülesehitustööd takistab ja moraali õõnestab, kelle pärast hällid tühjad ja nekrutid metsas on. Nagu ikka, sobib selleks suurepäraselt mõni “dekadentlik”, “küüniline”, “meile võõras” moodne kultuurilaad. Seejuures pole mõtet põhjata politseid kui niisugust. Eks möödakäijatel juukseid lõigata või võõrast arvutit näppida ole alati mõnusam kui kantpäid taga ajada või püüda korruptante riigiaparaadis. On lihtsalt asju, mis on nii igavesed, et ei sõltu isegi mitte sellest, kas peaminister juhtub olema Vennaskonna või pigem Suveniiri fänn. Kui Kivisildniku-poleemika puhul selle farsilikumast küljest, isikutevahelistest suhetest ja kirjanduse ümber veel säilinud lokaalse võimunatukese pärast peetavast võitlusest mööda püüda vaadata ning tekstile lähemale jõuda, siis märkame, et lõikuvad õieti kaks olulisemat sisulist probleemiringi.

I. Küsimus, kas on tegemist n.ö laimuga, pahatahtliku ründega konkreetsete isikute, nende au ja väärikuse vastu. Selle tagant piilub aga taas kord välja fiktsiooni ja reaalsuse, kirjanduse ja elu vahelise piiri probleem (teksti iseärasustest tingituna õigupoolest veel ka ilukirjanduse ja kirjanduskriitika vahelise piiri probleem).

II. Internetiga seonduv ja kõik uus, mida see on toonud sõna- ja väljendusvabaduse probleemistikku.

Viimati nimetatu jätaksin kohe julgesti asjatundjamate hooleks, piirdudes vaid paari tsitaadiga. Esimene nägemus pärineb ajast ammu enne igasuguseid tiigrihüppeid: Bürokraatiamasina lõhkumine, tema vähendamine, tema ülimõju hävitamine on ühesõnaga eluline küsimus ja selleks “lõhkumise” abivahendiks peab saama masin ise. Ja selleks masinaks on moodne arvutus tehnika. – Aga kui vaatame, kui mahajäänud on meie humanitaarvald, sealhulgas ka kirjanik muude seas, kui vähe me saame näiteks raamatukogudes või mujal kasutada tänapäevast väikemasinat inimese teenistuses, see on kohutav, see mahajäämus on kohutav. Aga kui rakendada neid abimehi – elektroonilisi ja poolmehaanilisi töökergendajaid -, on vaja tõesti murrangut meie mõtteviisis ja meie mõtlemise sisus. Me peame masinatesse söötma kõik selle informatsiooni, kätte saadavaks tegema üksikisikute need teadmised, mis on erifondides, mis on seni kättesaamatud (Runnel 1991: 38). Teinegi määratlus kuulub Hando Runnelile, kuid on sõnastatud juba Kivisildniku-poleemika kontekstis: Kogu see arvutite ülemaailmne side on nagu aatomipomm. Ometi on aatomipommi valdajad suutnud oma relva ohjeldada. Meil tuleb õppida ka meediat ohjeldama (Kesküla 1996).

Siia pole palju lisada: “Meie aatom pole paha, seal kus vaja lõhkeb pomm”. “Arvutite ülemaailmne side” pole kaugeltki mitte ainus Lääne peibutis, mis perestroika aegu imehästi kõlbas nõukogude totalitaarreþiimi lõhkumiseks ja illegitimeerimiseks, aga tegelik kooselu millega tekitab vaid kabuhirmu ja ühemõttelist ohjeldamishimu.

Mis esimesse teemaringi, fiktsiooni ja reaalsuse piiridesse puutub, siis, kunstikriitika raames ehk juba tüütuseni läbi solgutatud, tundub ta 1990. aastate eesti kirjanduse seisukohalt ikka veel irriteeriv ja keskne. Eriti ei pääse tast üle ega ümber eesti uue proosa puhul, mõelgem Muti “Rahvusvahelisele mehele”, Tode/ Õnnepalu “Piiririigile” ja “Hinnale”, juba mainitud Ivan Orava lugudele. Ühtpidi, massimeedia surve all viibiv kirjandus otsekui tajuks, et avalik väljamõeldis ei köida enam kedagi, ning kogu lootus pannakse tõsielu ja fiktsiooni erutavale piirialale.

Kui vanal heal ajal, mil “raamatuid loeti veel härgade ja hobustega”, nõudis hea komme, et autor kohe romaani algul hoiataks: “Kõik võimalikud ühtelangevused tegelike inimeste ja paikadega selles raamatus on täiesti juhuslikud”, siis nüüd seisab seal piimakirjas sageli midagi risti vastupidist. Teisalt jäid eesti kirjanduskultuuril mitmed modernistlikud kunsti ellu transformeerimise kontseptsioonid omal ajal korralikult lõpuni mängimata ning 1980. aastate lõpul ja 1990.-te algul segunevad ja põrkuvad need “simulatsioonide” ja “virtuaalse reaalsuse” maailmaga, postmodernsete nihetega tegelikkuse-käsituses.

Hoolimata Kivisildniku-skandaali esmapilgul väga lokaalsetest, tartulikest tõukejõududest, pole viis, kuidas fiktsiooni ja reaalsuse vahekord selle teksti puhul on aktualiseerunud, sugugi lokaalne nähtus, ega ole selle skandaali tragikoomilisuski spetsiifiliselt postsotsialistliku kultuurisituatsiooni tragikoomilisus.

Lähema näitena meenub mullu sügisel soome lehtedes küdenud väitlus Anja Kauraneni romaani “Hirmu geograafia” ümber. Seda eesti lugejale tutvustades on Jukka Koskelainen juba iroonilise tüdimusega resümeerinud ka niisuguste vaidluste ettenähtava lõpptulemuse kaasaja kultuuris: no muidugi, fiktsioon, mõtteeksperiment pole kunagi keelatud; keelatud seevastu on nüüdisajal võtta fiktsiooni tegelikkuse pähe (küll aga lubatud kõnelda tegelikkusest kui fiktsioonist). Ja Koskelainen kahtleb, kas säärane automaatselt kõike väljavabandav kaitse, mis toimub fiktsiooni ja tegelikkuse n.ö “ühepoolse” teineteisest isoleerimise hinnaga, lõppkokkuvõttes mitte ei õõnesta fiktsiooni väärtust, ei tee temast hermeetilist maailma, mis sulgub vaid iseendasse (Koskelainen 1996: 98-99). Järgnevalt Kivisildniku teksti eeskätt ilukirjandusteosena vaadeldes on ehk kasulik sedagi hoiatust meeles pidada.

Praeguses poleemikas esile kerkinu ei hõlma “leksikoni” kõiki tähendusaktsente, mis olid aredad ta valmimisajal, kuus aastat tagasi. Sellepärast kõigepealt pisut neist.

“Eesti Nõukogude Kirjanike Liit – 1981. aasta seisuga, olulist” on kirjutatud 1990. aasta kevadtalvel. Mõistagi on tegemist räpase tellimustööga. Nimelt oli Vikerkaarele kirjandusrühmituse Hirohall erinumbri (1990, nr 5) tarvis juba laekunud kaks Kivisildniku lühikest manifestilaadset kirjutist: “Etnofuturismi ideaalid” ja “Metodoloogilisi marginaale”. Toimetusele aga tundus, et etnofuturistide kirjanduskriitiline panus võiks numbris siiski kopsakam olla, ning nii sai küsitud juurde midagi “programmi avavamat”. Kivisildnik vastas sellele vagale soovile “leksikoniga”, tekstiga, mille puhul tuli aga tunnistada, et ei Vikerkaare toimetus ega eesti rahvas tervikuna ole sääraseks ilmutuseks veel valmis. Ikka veel käiva “kaevikuteta vabadussõja” närvilises õhustikus paistsid teksti avaldamise võimalikud tagajärjed toimetusele ülemäära destruktiivsetena.

Tsensuuri langemisele järgnenud eufooriaajal kompas kirjasõna õhinal lubatavuse piire. Kirjastusmonopoli varingule oli järgnenud võimas harrastuskirjasõna laviin. Samal ajal oli kujunemas postmodernismihõnguline kirjandussituatsioon, kus tugevasti ähmastuvad tekstimaailma-sisesed piirid ja tekstid ise ei anna enam selgeid signaale sellest, millisesse liiki nad kuuluvad, ega sellestki, kas nad üldse on tekstid (Hennoste 1996: 143). Nagu Kivisildniku “leksikoni” puhul juba kunagi varem vihjanud olen: olukorras, kus tundub, et praktiliselt mis tahes tekst on avaldatav, kusjuures avaldatav ka just nimelt ilukirjandusena, tekib paratamatult “sportlik” huvi luua tekst, mis käituks risti vastupidiselt, s.o ei oleks põhimõtteliselt avaldatav, kusjuures seda avaldamise põhimõttelist võimatust oleks väga raske loogiliselt põhjendada (Pruul 1991: 839). Sellise teksti loomise katsena võibki Kivisildniku “leksikoni” vaadelda. (Ilmne on seegi, kuidas nii omamoodi otsekui pööratakse ümber 1980. eesti “avaliku” literaadi põhipürgimus, mida perestroika-aja saabudes veel erilise hasardiga oli asutud teostama – luua tekste, mis oleksid avaldatavad kõigi riskifaktorite kiuste.)

Nüüdse lugeja jaoks on ilmselt suuresti tuhmunud veel mitmed toonased konkreetsed ideoloogilised tähenduskihid

Nõukoguliku kirjandusteaduse jms vältimatust kontekstist on siiski juttu olnud, tõepoolest: Stalinistlikul ajastul avalikult, stagnaks nimetatul varjatumalt, ei olnud põrmugi ropp kirjutada ühe või teise nime taha iseloomustusi: kodanlik natsionalist, kulak, vereimeja, bandiit, tallalakkuja (Mihkelson 1996). Punase retoorika paaritamine seksuaalsete roppustega aga oli üsna levinud poeetiline võte juba 1980. aastate eesti underground-kirjanduses (nt Pruul 1993: 78-79).

Sama oluline tundub ka vahetum ja avaram ajakontekst: kümnendivahetuse Eesti elu koos selle uue, “valge”, sageli samuti vägisõnalise retoorikaga (vrd nt “leksikoni” soovitusi sülitada kellegi “marksistisuhu” jne), meie esimeste watergate’ide jms-ga, kus harjumatus meediasituatsioonis lõid vankuma senised arusaamad autentse teadmise võimalikkusest. (Viimane muide on ühtlasi valdkond, millest toitub enamik Kivisildniku 1990-te algupoole müstifikatsiooni-loomingust “Kostabis” ja “Postis”). Ehk on Kivisildniku “leksikoni” üheks ajastuparalleeliks ka selline toonases eesti ajakirjanduses populaarne þanr nagu “KGB agentide nimekiri”, niisama “julm”, “ebaõiglane” ja saatuslikult tõrjumatu?

Interneti-versioonis on Kivisildnik esitlenud oma “leksikoni” “luuletusena” ning põhieelduse teda sellisena ka tõlgendada on eesti kirjanduskäsitus ja päevakriitikagi aktsepteerinud juba nii ammu, et seda siin üle rääkida tundub kuidagi kohatu. Esindusliku näite leiame 1980. aastate algupoole ärksalt luulearvustajalt Aivo Lõhmuselt. Väideldes Linnar Priimäega, kes oli kahelnud Toomas Liivi värsikogu “Fragment” (1981) luulelisuses, osutab Lõhmus kui enesestmõistetavale: Kunst on kõik, mis on raami sisse võetud, muust maailmast raami läbi eraldatud. See tähendab, kõik, millele vaataja tähelepanu on juhitud kui kunstifaktile, ning seostab selle kunstivõimaluse 1960-ndate teisel poolel meie maile jõudnud lainega, mis tõi kaasa popkunsti ja vastava esteetikagi (Lõhmus 1981: 560).

Kivisildniku teksti puhul niisiis osutuks “raami võetuks” kogum kaasaegsete eesti kirjanike alfabeetiliselt järjestatud nimesid ja teatmekirjanduse keelekonventsioone, kusjuures viimased on “moonutatud” ja läbi põimitud ühe teise, biograafialeksikoni eeldatavasti hardale kõnetoonile stiililiselt vastandliku leksikaalse reaga – seksuaalsete jm roppustega. (Too obstsöönne sõnarida ise on nii hõlmav ja mitmekesine, et õieti tuleks selles “raamis” kirjandusleksikoni kõrval näha veel üht iseseisvat alusteksti, kujutletavat “loomuliku” keele leksikoni – eesti keele sõimusõnastikku. Kuuldavasti ongi Kivisildnik teksti tegemisel akadeemiliste suursõnaraamatute abi tarvitanud.)

Teatavad kirjanduskriitilise teksti lühiþanrid (leksikoni- ja entsüklopeediaartikkel, teoseannotatsioon, teatmekommentaar) oma kirjelduskeele ülimas tihedusetaotluses ja ühtaegu paratamatus banaalsuses on hõlpsasti vaadeldavad omamoodi kirjanduskriitika kitðivormina. Eriti lihtne on neid parodeerida või kämpida, kui nad käsitlevad kaasaegset kirjandust, sest nad kalduvad kivistama endasse ajastu kriitikakeele kliðeid, mille üürikus satub koomilisse vastuollu “igavikulise” pürgimusega, teksti pretensiooniga asjalikult edastada võimalikult kindlat ja lõplikku teadmist. Ja 1980. aastate eesti kirjanduskultuuris leidub nende säärasest ärakasutamisest juba ka küllalt näiteid. Siin vaid ühest niisugusest.

Mäletatavasti hakkas kunagi 1970. aastatel kirjastus “Eesti Raamat” ka ilukirjandusväljaandeid varustama lühikeste (eeskätt vist raamatukogutöötajatele mõeldud) anonüümsete sisuannotatsioonidega. Iseäranis tolleaegsele luulekriitikale andsid need üksjagu ainet protesteerimiseks ja irooniaks. Peale muu tajuti neid toonases kirjandussituatsioonis ka kui “võõra”, “võimu” sõna tungimist kunstiteksti (raamatu) pühale ja vabale pinnale. Uudse aspekti aga saab see “dialoog annotatsiooniga” näiteks “Kassetis ’88” ilmunud Märt Väljataga värsikogus “Teine keel”, mis lõpeb järgmise luuletusega:

Noore autori esikkogu sisaldab ühtlaselt
Mitmekesises vormis lüürikat ja mõtteluulet.
Peamiseks luuleaineks on groteskivõtmes väljendatud
Vaimsuse hoidmine argipäevas, põlvkonnapüsisidemed,
Inimese valulev seismine maailmataeva all,
Inimese saatus kui osake Kõiksusest,
Maailma ühtsus ja haprus, kodu ja kestvus,
Üleüldine side, kirgastumine,
Armastuse piirhetked ning linna ja maa Erinevus.
Luulemina on tundlik ja vitaalne, kannab endas
Iroonilist pürgimise märki, mis siiski
Ei vastanda end Rahulolukiiktoolile.
Pisiseika süvenemise kaudu lastakse aimata
Suurt ja Üldist, kusjuures
Vormi näiline klassikalisus on saavutatud
Tänu sügavatele sissevaadetele Ajakulgemisse,
Olemisse ja Igavikku.
Autori suhe lugejaga on täiesti siiras. (Väljataga 1989: 46)

Tegemist on kollaaþiga kassetile eelnenud noorte debüütluulesarja annotatsioonidest. Et lähtetekstid on olnud tõesti ilmekad, ei saa ma loobuda lõbust esitada neidki: Noore autori luule on valdavalt maa-aineline, loodusetundlik. Napi kujundi läbi, värsi näilise lihtsuse tagant aimub elu püsisidemeid, töö ja tehtu järjekestvust, inimese valulevat seismist maailmataeva all (Ilmar Särg, “Lambri laulud”, 1986); Lüürikakogu teemaks on inimese elu ja saatus kui looduse, aja ja kõiksuse osa (Harri Kingo, “Lennujälg”, 1986); Noore luuletaja luulekogus valdab armastus- ja mõtteluule, see on olemise imelisusest, samal ajal katse tabada nähtuste ja mõistete sügavamat tähendust, üleüldist sidet (Merike Õim, “Väljakuid ja võlvikäike”, 1985); Luuleraamatus räägitakse kirgastumise, aususe ja armastuse võimalustest linnas ja öös (Kalev Kesküla, “Läbi linnaöö”, 1986); Luulekogu käsitleb noore põlvkonna intiimseid, eetilisi ja sotsiaalseid suhteid ja suhtumisi. Värsistus on groteskivõtmes, mis annab eri värvinguga luuleainete puudutamisel ebatavalisi koos- ja lahkukõlasid (Priidu Beier, “Vastus”, 1986); Luulevihikus kõneldakse rahulolukiiktooli ja enesepettuse mõjust inimhingele ning selgema ja sügavama elutunnetuse vajalikkusest (Annes Ihoma, “Ääremeri”, 1985), jne.

Teksti “luulelisust” on Väljataga markeerinud selle murdmisega värsiridadesse ja jõuliste siiretega, samuti nii värsialgulise kui afektatiivse sõnaalgulise suurtähega. Ja kõhklemata tõlgendas ka ilmumisaegne kriitika seda teksti luulena.

Välised luulelisuse-markerid ei puudu päriselt ka Kivisildniku “leksikonil”: märgakem katkelist interpunktsiooni, lausungite fragmentaarsust, tabeli-vormi domineerimist teksti lineaarsuse üle, mis demonstratiivselt lõplikult murtakse “leksikoni” keskosas:

R.,E. – just R-de perekond ongi see tühi koht mida
R.,R. – loodus ei pidada sallima

Tähtsam aga on ehk see, et just leksikonibiograafia valimine lähtekohaks annab autorile juba iseenesest kätte võimsa mütogeense jõuvälja. Artikkel biograafialeksikonis on ju väga tugeva metafoorse, peaaegu maagilise mõjutaustaga tekst. Tema vahekord reaalsusega oleks nagu kuidagi vahetum ja salapärasem kui muudel tekstidel. Ta algab isiku ainulise pärisnimega ja otsekui püriks olema inimese täielik asendaja, kokkuvõte ja kohtuotsus täiesti konkreetsele, kordumatule inimindiviidile, kes sellisena on ühtlasi meie uusaegse maailmapildi keskmeks. Kusjuures “suurte” ja “väiksemate” surnute suletud ning elavate veel poolikud lakoonilised eludaatumid sealsamas sadistlikult meenutavad tolle ainulise eksistentsi absurdset lõplikkust.

Leksikoni kui terviku puhul lisandub veel valikusurve kõigis oma keerukates üldkultuurilistes ja sotsiaalsetes ajastusõltuvustes, ning Juri Lotmani mõisteid kasutades – küsimus “õigusest biograafiale”, “biograafiaga inimeste” ja “biograafiata inimeste” probleem. Ja lõpuks – Leksikon kui teadusliku teadmise totaalsusetaotluse kehastus, mille küsitavaks muutmine on juba 1970.-1980. aastate kirjanduse olulisi teemasid (vrd kas või Enn Vetemaa taksonoomiatravestiat “Eesti näkiliste välimääraja”, 1980).

Nagu sellest vähe oleks, moodustab kirjaniku leksikonibiograafia ju keeleliseltki väga eripärase, ülimalt kokkusurutud semantilise ruumi, kus üksteisega põimuvad, õigemini üksteise sisse pressitakse väga erinevad diskursused (ideoloogilis-ajalooline, esteetilis-filoloogiline, bioloogiline jne), püüdes nende kõigi abil üles ehitada ka veel teatavat diskreetset põhjuslike (näiv)seoste rida. Tekib väga tugev pinge loomuliku keele lausega, mille õgvendamiseks on välja kujunenud omaette keeleline võttestik koos kindlate kliðeedega (teatud tüüpi kokkuleppelised elliptilised lausekonstruktsioonid, nominatiivsus, umbisikulisus jne).

Kivisildniku teksti põhiline “avastus” selles seisnebki, et ta selle, leksikoniartikli tähendusruumi kokku surutud meeletu energia on üles leidnud ja vallandanud. Stereotüüpset leksikonikeelt kord selle enese reeglite piires absurdini viies, kord seda keelekangast obstsöönsustega mulgustades muudab Kivisildnik pidevalt fookust lähtetekstil (kord on see biograafiaosal, kord loominguannotatsioonil jne), nii et peadpööritava kiirusega vahetuvad ka puudutavad diskursused. Nii sünnib intensiivne kujundivool. Selle rütmile mängib kaasa nihkuv puutepunkt “reaalsusega”: kord on “solvang” n.ö täiesti aleatoorne, kord sisaldab keerukamat allusiivset mängu, mille rohked inversioonid ometi teevad “teolt tabamatuks” (vrd nt: T.,T. – R-i abikaasa, alla surutud ja jubedalt koheldud).

Tunnistan, et minu jaoks on just kogu see omaette elu elama hakkav kujundipööris peamine, mis mul “leksikoni” ilukirjandusteosena võimaldab lugeda.

Aga luule luuleks, kas Kivisildniku “leksikon” siiski ka “laimab”? Sõna tõsises mõttes laim justkui eeldaks, et teadlikku valet on välja pakutud tõepärase teabena. Juba kogu “leksikoni” raam ent on algusest peale konstrueeritud avalikult anakronistliku ja absurdsena. Pealkirjas nimetatud organisatsioon “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit” eksisteeris tegelikult hoopis aastatel 1940-1958. “1981. aasta seisuga” polnud Toomas Haug, Jüri Talvet jmt, kelle nimed tekstis esinevad, veel kirjanike liidu liikmed, samal ajal kui puuduvad nt Teet Kallas, Heino Puhvel jt. Muidugi on alati võimalik luua kujutletav lugejakuju, kes seda teksti oleks tõesti suuteline võtma sõna-sõnalt tõsimeelse informatsiooni pähe eesti kirjanikest või tänu interneti-levile ehk koguni “meile vaenulikus propagandas” ära kasutama. Aga pole teksti, mille puhul niisugust kuju konstrueerida ei saaks. Mäletatavasti kasutasid sedasorti ettehooldava demagoogia argumente sageli nõukogudeaegsed kirjandusametnikud.

Kui ka ei “laima”, ehk on siis põhjust tunda end vähemalt “solvatuna”? On raske ette kujutada, et vähegi kvalifitseerituma lugeja puhul – ja asjast puudutatud eesti kirjanikud seda ju ometi on – ei paljanduks kohe teksti karnevalinaeru-efekt, kus naerdakse kõigi üle ja naeravad kõik, sest sõimusõnad kaotavad selles kontekstis oma praktilise iseloomu ning omandavad “universaalsuse, sügavuse ja otstarbe iseendas” nagu Bahtini poolt vaadeldud “familiaarses väljakukõnes” (Bahtin 1987: 191).

Too möödalugemine on seda kummalisem, et säärast kultuurikogemust pole tarvis tundma õppida teab mis eksootiliste kultuurisituatsioonide kaudu. Ligilähedane institutsioon oli olemas ka 20. sajandi eesti külakultuuris, selle nn külavahelaulu traditsioonis . Paistab, et küla lorilaulumeister oli peresid üksteise järel “laulu sisse pistes” sageli niisama aleatoorselt “ülekohtune”. Meenutagem kas või vastavat tegelast Mait Metsanurga romaanis “Punane tuul” või siis Laulu-Lullut Tammsaare “Tõe ja õiguse” esimeses köites. Tõsi küll, ka Vargamäe Andres läks ja andis Laulu-Lullule lõuga ning lõi ta majast välja. Tema tegi seda vähemasti omaenda pulmas. Aga ei saa ju ometi minna igale karnevalile nagu oma pulma.

Kokkuvõttes saab Kivisildnik nüüd lükkida uue pärli sellesse kinnisepiteetide ritta, mida ta ometi autorinimele tavatseb lisada: tema tuli eesti kirjanikke Leksikoni painest karnevalinaeruga lunastama, nood aga – kippusid risti lööma.

Kirjandus:
Bahtin, Mihhail 1987. Valitud töid. Tallinn: Eesti Raamat.
Hennoste, Tiit 1996. Hüpped modernismi poole – Eesti 20.sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. 20. loeng. Kodueesti modernism IV: lagunemine I. – Vikerkaar 1996, nr 5-6, lk 142-149.
Kesküla, Kalev 1996. Südametunnistuse diktatuur. – Eesti Ekspress, 21.06.
Koskelainen, Jukka 1996. Tagasitulek võitlusväljale. – Vikerkaar, nr 3, lk 98-100.
Lõhmus, Aivo 1981. Fragment ja raamid. (Toomas Liiv: Fragment.) – Keel ja Kirjandus, nr 9, lk 560-561.
Mihkelson, Ene 1996. Mis juhtus aastal 1981? – Postimees, 08.07.
Pruul, Kajar 1993. Mustast luulest ja valgest luulest. (Albert Trapeeþ. Sitased seitsmekümnendad. Ebatsensuurset luulet aastaist 1969-1977.) – Vikerkaar, nr 10, lk 78-79.
Pruul, Kajar 1991. Üleminekuaja luuleraamat. Kimbuke suvahinnanguid ja intiimkommentaare. – Looming, nr 6, lk 832-839.
Reest, Vesta 1996. Oranþid juuksed – ühiskonna hirm. – Eesti Ekspress, 28.06.
Runnel, Hando 1991. Hingerahust ja bürokraatiamasina kohutavusest. Kirjanike kongressil 1986. – Isamaavajadus. (“Loomingu” Raamatukogu 33/ 35.) Tallinn: Perioodika.
Väljataga, Märt 1989. Teine keel. – Kassett 88. Tallinn: Eesti Raamat.