Prindi see lehekülg

Katre Pärn

Mälu ja mäng: kohatu pagasiga rändamise võludest ja valudest

katre.parn [at] ut.ee

Tartu Ülikool

Keel on teadustes uuriva tegevuse tuumaks. See üksnes ei talleta loodavaid teadmisi, vaid teeb teadmiste loomise võimalikuks. Kirjelduskeel, mis võimaldab uuritavat avada, uuritavaks teha, on oluline osa uurimismeetodist või täpsemini – kirjeldamine ise ongi üks olulisimaid uurimismeetodeid teaduses. Sellega on ka kirjelduskeele olemuse ja valiku küsimus üks kesksemaid.

Üheks teaduskeele nõudeks on peetud formaalsust, s.t täpsust, abstraheeritust ja eneseküllasust, mis teeb sellest ka efektiivse formaliseerimise vahendi. Sellisena lahutatakse seda argikeelest, n-ö loomulikust keelest, mida  Juri Lotman on määratlenud ajalooga koodina – koodina, mis talletab enesesse mälestusi oma minevikukasutustest, saades kogemuslikuks. Formaalsete keelte peamiseks eesmärgiks on vältida kogemuslikkust, ajaloolise tähendustaaga akumuleerumist, funktsioneerida eelnevate kasutuskontekstide mürast puhta, objektiivse aparatuurina. Formaalne keel on ajatu, see on puhta mõtte sfäär.

Ometi jookseb puhas mõte sageli ummikusse. Üheks probleemiks on formaalsete kirjelduskeelte ühesuunalisus maailma kirjeldamisel: nad ei ole kirjeldatavaga dialoogis, ei kohaldu maailmale, vaid transponeerivad maailma oma süsteemi keelde. Maailm ei muuda neid, sest nad on eneseküllased, enesekohased.

Sellise eneseküllase, dialoogi vältiva keele probleemiks on seega vähene paindlikkus, mis viib ka vähese loomingulisuseni: nende võime uut informatsiooni, uusi tähendusi luua on piiratud, kuna järeldused tulenevad süsteemist enesest. Seega saab kirjelduskeele paindlikkuse üheks võtmeprobleemiks enese piiride ületamine – kirjeldussüsteemi n-ö ajaliste ja ruumiliste piiride küsimus.

Ettekandes arutlekski kirjelduskeele küsimust läbi ajalisuse ja ajatuse – mälu – ning kohasuse ja kohatuse – mängu – aspekti, küsides dünaamilise kirjelduskeele eemuste ja taamuste järele.