Katre Talviste
Vilde, Shakespeare ja naised. Kes tohib rääkida?
Tees: kõik tohivad rääkida. Valitud antiteesid on lausutud “Tartu Postimehes” oktoobris 1998, kirjandusseminaril Tartu ülikoolis märtsis 2001 ja kinos “Ekraan” filmis “Mida naised tahavad” mais 2001. Vilde küsimuses: Asi on lihtsalt selles, et kirjanikena pole nad ühte masti mehed. Eduard Vilde oli kriitiline realist, Oscar Wilde aga sümbolist ja muinasjutukirjanik. Ühist vestlusteemat ei saa neil olla. Shakespeare’i küsimuses: Siin meie kaasa rääkida ei saa. Naiste küsimuses: Help me … I hear what women think … All the women think I’m an asshole.
Seega on arvatud, et erinevad inimesed ei tohiks omavahel rääkida. Et meil ei ole viisakas neist rääkida. Et oleks hea, kui nemad ei räägiks (vähemalt meist mitte). Ühine keel on mõistagi vajalik, aga mitte piisav ja ainus tingimus suhtlemiseks. Protsess, mille kaudu see keel leitakse, üksteise keelega harjutakse ja võimalik ühisosa kokku lepitakse, on vähemasti niisama oluline. Nii ei ole teada, kelle keel see lõpuks on, mida kõneldakse. Tekivad kartused ja keelud – turvaliste teadmiste ja muutumatu identiteedi maailmas kuulub keel justkui oma objektiga kokku, ümberkirjeldused on ohtlikud ja ekslikud. Nii räägib kriitiline Vilde ainult “tegelikkusest” ja sümbolistlik Wilde pajatab muinasjutte, Shakespeare’ist kõnelevad ainult inglased, kes temast “õigesti” aru saavad, ning kuulmine, mida keegi teine meist mõtleb, tekitab õudust. Kui inimene suudab tõeliselt mõista ainult iseennast, järeldub sellest, et teisi ta mõista ei suuda ning et teised ei mõista teda. Vabanemine illusioonist, et meie teame, kes oleme meie ja kes nemad, ja et nemad ei tea, kes oleme meie, jätab võrdsed võimalused rääkimiseks ja mõistmiseks, aga kahtlemata ka vähem üksteise üle ulatuvat võimu ja turvatunnet teadmisest, kuidas asjad on.