Katre Talviste
Luuletaja sotsiaalne vastutus ja frustratsioon August Sanga kogus “Võileib suudlusega” (1963)
Tartu Ülikool
August Sanga kohta ei saa ütelda, et ta poleks kriitikas ja kirjandusloos tähelepanu ega tunnus¬tust leidnud või et teda oleks vastuoluliselt või vääriti mõistetud. See intriigi puudumine ongi aga intrigeeriv. Sang näib kuuluvat kirjanduslukku üdini positiivse kangelasena: raske on leida ühtegi karmilt kriitilist märkust tema loomingu kohta, kaasaegsete meenutused on inim¬likult heldinud ja kollegiaalselt lugupidavad. Samas on kogu see südamlik retsept¬¬sioon üsnagi väheinformatiivne, et mitte ütelda igav, kui välja arvata üksikud põhjalikumad Sanga-käsitlused (Andresen, Muru, Kangro). Need käsitlused on ühest küljest oma autorite muude uurimustega võrreldes vähem tuntud ning sestap pole ehk kohatu neid üle lugeda. Teisest küljest keskenduvad nad eelkõige August Sanga varasemale, 1930. aastate loo-min¬gule, mis¬tõttu Sanga luulemina vaatlemine tema ainsas sõjajärgses uudiskogus “Võileib suud¬lusega? sobib ka nende mõningaseks edasiarenduseks.
Vaatluse täpsem objekt on luuletajafiguur Sanga kogus. Nagu suurem osa Sanga-käsitlejaid nendib, on Sanga puhul luulemina ja autori vahel palju sarnasust ja samasust. Seepärast tun¬dub põhjendatuna käsitleda ka sõnaselgelt luuletajana määratlemata minafiguure ning retoori¬liste pöördumistena sõnastatud luuletuste lausujaid osana Sanga luuletajakuvandist. Kuvandi kolmas komponent on (selles kogus küll üliharv) juhtum, kus selge luuletajafiguur küll esineb, kuid minakujuga kokku ei lange. Jälgides iseäranis luuletajafiguuri hoiakuid, mis puudutavad ühis¬konda ja suhteid, tahan arutleda selle üle, kas Sanga ettekujutus luule¬tajast vastab kirjanduslugudes üldlevinud ettekujutusele Sangast kui luule¬tajast: tublist, pea¬asja¬likult rõõmsameelsest, lihtsa, siira ja leebe loomuga inimesest. Niihästi oma lugemise kui ka juba osutatud varasemate lähilugemiste varal kaldun arvama, et Sanga luuletaja ja Sang kui luuletaja on märksa komplitseeritum, karmim ja kavalam kuju, keda vaieldamatu vapruse ja optimismi varjus kimbutavad valusad kahtlused muuhulgas iseenda saavutuste ja väärtuse suhtes. Seetõttu leidub Sanga esmapilgul siledate ja süütutena paistvates salmides minu arust püsivalt kütkestavat lüürilist pinget ning luuletuste kirjutamisaega arvestades ka huvitavat refleksiooni problemaatilise ajastu üle Eestis ja eesti kirjanduses.