Katrin Tombak

Georg Brandes Kierkegaardi ja Nietzsche tutvustajana

Nigol Andresen annab 1971. a. “Loomingus” ülevaate Brandese loomingust. Brandese suurimaks tähtsuseks peetakse aga tänapäeval põhjamaade kirjandusele uue suuna ja eesmärgi andmist, nähtusele nimega “det moderne gennembrud” (tlk.’modernismi v moodsa aja v kaasaja läbimurre’) tõuke andmist.

Brandese omal ajal suurt tähelepanu äratanud teoseid erinevatest kirjanikest ja suurmeestest ei võeta tänapäeval teaduslik-tõsiselt. Brandes võitles kuiva teaduse vastu, tema töödel oli real life’is asuv eesmärk. Brandese meetod suurvaimuni jõudmiseks oli leida viimasega isiklik kokkupuutepunkt. Nii pani ta igasse kirjeldatud isikusse palju iseennast.

Brandes oli nõrk taktik. Ta jooksis pigem ideaalide nimel peaga vastu seina. Ta jäi pikaks ajaks ilma loodetud professorikohast Kopenhaageni ülikoolis ja tal oli, hoolimata tohutust populaarsusest teatud ringkondades, raskusi omale meediumi leidmisega. Kui kirjanduse eesmärk oli tema arust suures osas ühiskonnaküsimustesse sekkumine, jäi ta ise ilma nii kodanliku kui sotsialistliku leeri toetusest.

Kuid pikemas perspektiivis murdis Brandes läbi kirjandusliku institutsioonina. Loengud, kirjavahetus poole Euroopaga. Noorele kirjanikule oli tema arvamus elu ja surma küsimus. Ükski vabamõtleja või progressimeelne liikumine ei palunud asjata tema abi. Brandes ajas väsimatult rõhutud rahvaste asju.

Brandese eesmärk tuua Euroopa Taani ja viia Taani Euroopasse õnnestus kõige paremini ta enese suurima panuse läbi – avastada nii Taanis kui Euroopas uusi talente ja neid kuulsaks teha. Olulisim on siin kahe suure filosoofi – Kierkegaardi ja Nietzsche – esmaavastaja roll.

Järgneb väike ülevaade sellest, kuidas Brandes avastas end Kierkegaardis ja kuidas Nietzsches. Maailm armastab lihtsustusi ja ümberjutustusi.