Kersti Taal
Väljajätmised ja mahavaikimised Õpetatud Eesti Seltsi ajaloos
TÜ/TÜR
Õpetatud Eesti Seltsi 19 asutajaliikme hulgas olid 1838. aastal ka eestlased F. R. Faehlmann, D. H. Jürgenson ja C. Chr. Masing, järgmisel aastal ühines seltsiga F. R. Kreutzwald. Seltsi eesmärgi „edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ja eestlaste poolt asustatud maast” elluviimise nimel töötasid esialgu koos nii eestlased kui ka estofiilidest sakslased. Koosolekutest kirjutati nädalalehes Inland ja esialgu oli autoriks Jürgenson. Kaugemal elavate liikmete jaoks oodatud ülevaated lahkarvamusi ei tekitanud – küllap kirjeldati toimunut objektiivselt. 19. sajandi teisel poolel süvenenud sakslaste ja eestlaste vahelised vastuolud ja seltsi eesmärkide erinev mõistmine tõid kaasa erinevused saksa- ja eestikeelsetes ajalehtedes ilmunud koosolekute ülevaadetes. Ka protokollidesse, mis ilmusid nüüd ÕESi aastaraamatutes („Sitzungsberichte der Gelehrten Estnischen Gesellschaft“, ilmus aastast 1861), ei kantud enam kõike toimunut. Vaidlustest ja sõnavõttudest on järeltulevatele põlvedele jäänud sageli ainuke jälg ajaleheartiklites, kirjavahetustes. Vastuolude teravnedes püüdsid nii mõnigi kord sakslased eestlaste poolt seltsis tehtud maha vaikida.
Järgnevalt kahest sündmusest, mille puhul ametlikus protokollis vaid napid teated. 1882. aasta maikuu koosolekul räägiti eesti professuuri loomise võimalikkusest ja vajadusest Tartu Ülikoolis. Aastaraamatus on vaid mõned read: antud küsimuses tekkis diskussioon, kus võtsid sõna Kreutzwald, M. Veske, L. Stieda, K. Masing. Kreutzwaldi sõnavõtust kirjutas Neue Dörptsche Zeitung ilmselt liialdusega: Kreutzwald olevat rääkinud kaasaegse eesti kirjanduse puudumisest, et eesti kirjanduses on toimunud tagasiminek ja raamatukogu täidavad kahtlase väärtusega tõlked. Ka olevat Kreutzwald öelnud, et „Kalevipoeg” pole täies mahus originaalteos. Eestikeelne ajakirjandus oli tagasihoidlik, kuid Veske kinnitas: „Kalevipojast” ei räägitud. Kus on tõde, ei tea enam keegi, täpset protokolli ju ei ole. Üks pool püüdis ebameeldivat sõnavõttu maha vaikida, teine pool aga võimendada.
1912. aastaks olid vastuolud jõudnud niikaugele, et ÕES kippus eestlastele ja sakslastele koos kitsaks jääma. Veebruari- ja märtsikoosolekutel toimunut valgustas eesti- ja saksakeelne ajakirjandus erinevalt. Kui eestlasi ei õnnestunud vabatahtlikult oma rahvuslikesse organisatsioonidesse (Eesti Kirjanduse Selts, Eesti Rahva Muuseum) lahkuma sundida, siis kasutati selleks arvulist üleolekut. Sakslastele polnud faktid olulised: seltsis aktiivselt tegutsenud eestlased (Faehlmann, Jürgenson, Kreutzwald, J. Hurt, Veske, V. Reiman) püüti maha vaikida. Linnaarhivaar T. Christiani arvates polnud eestlased 75 aasta jooksul seltsis tööd teinud. Ajalugu ei saanud olematuks teha. Seltsi arhiivis leiduvad materjalid tõestasid vastupidist. 1920. aastate lõpuks oli jõudude vahekord muutunud ka Õpetatud Eesti Seltsis. Seltsi eestikeelseks muutmisel aastail 1928–1929 sakslasi vallanud pahameelest eesotsas esimehe Walter Andersoniga pole dokumentidesse jälge jäänud. Leidub vaid kaudseid tõendeid: tagasitõmbumine seltsi tegevusest ja kirjad välismaale tõendavad solvumist ja ülekohtu tunnetamist. Sündmuste objektiivne kirjeldamine jäägu esmaseks nõudeks tänapäevalgi, nii talletame oma ajalugu järeltulevatele põlvedele.